:format(webp)/nginx/o/2013/02/01/1551416t1h2663.jpg)
/nginx/o/2013/06/07/1813274t1hea16.jpg)
Paljud tendentsid viitavad sellele, et Ida-Euroopa kesksel riigil Poolal on üha enam pehmet mõjuvõimu, ka kultuurivaldkonnas. Jäägem põhjalasteks, aga (taas)avastagem ühtlasi endas valehäbita ka idaeurooplane.
Tellijale
Kes kardab Ida-Euroopat?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõte see essee kirjutada tuli mul Varssavis. Ühel kevadpäeval, kui õhtupäike paistis teravalt piki avaraid tänavaid nagu mõnes nüüdisaegses tantsulavastuses. Suurlinnas, mille kohta võib öelda nagu Juhan Liiv oma kodumaa kohta: «ilus ta ei ole». Ilus mitte – viimase suure sõja ajal kvartal kvartali järel metoodiliselt 95 protsendi ulatuses hävitatud ja siis varemetest lahmakate kvartalitena stalinistlikuks ja modernistlikuks betoonutoopiaks ehitatud. Mitte ilus, nii nagu Pariis või München või Barcelona. Suurlinnas, mille kohta võib öelda nagu Moskva kohta, et ta poleks midagi ilma oma elaniketa. Varssavi on nagu inimnäoline Moskva, kui selline oleks olemas.