/nginx/o/2013/05/20/1769744t1h5d24.jpg)
Klassikaline ballett sellisena, nagu me seda tunneme, kujunes ülemöödunud sajandil Peterburis Marius Petipa käe all. Just tema muutis balleti suurejooneliseks, kolme või enama vaatusega vaatemänguks, kus rõngasseelikutes ja tugevdatud ninaga varvaskingades baleriinid üksteisega mõõtu võtsid. Üks meistri elavas traditsioonis tänaseni jõudnud teostest on «Bajadeer».
See on Petipa loomingus ainus, milles on tunda nostalgiat romantilise balleti ja tema noorusaja Pariisi järele. Toomas Eduri ja Jevgeni Neffi uusredaktsioon, milles on kõrvale jäetud mitmed kõrvalliinid ja koreograafilised kaunistused, keskendub peamisele – templitantsijanna Nikia ja sõdur Solori traagiliselt lõppenud armastusele.
Uni, unustus ja nirvaana
See on ühelt poolt vastutulek tänapäeva publikule (nagu Edur kavaraamatus selle sõnastab) ja teiselt poolt tagasipöördumine 19. sajandi alguse romantilise balleti juurde.
Viimane oli kahevaatuseline: esimene vaatus toimus reaalses maailmas – «Bajadeeri» puhul on selleks salapärane India –, teine vaatus aga üleloomulikus ilmas – «Bajadeeris» on selleks unenägu varjude riigist, kus armastajad taas kokku saavad. Nii on tabatud ühe kiviga kaht tuvi ehk jõutud tänapäeva mineviku – Petipa allikate – kaudu.
Kogu balleti ülesehitus, stseenide järjestus, tegelaste tutvustamine ning eriti vaatuste lõpupildid tuletavad meelde «Sülfiidi» ja «Giselle’i». Teise vaatuse varjude arabeskidega lavale laskumine mööda diagonaali kuuvalges öös loovad sama salapärase mulje kui vilide rivid «Giselle’is», kuid on sarnaselt sülfiididega sõbralikult neutraalsed.
Romantilisele balletile iseloomulikult on ka «Bajadeeris» kaks võistlevat naist: nimiosaline ja radža tütar Gamzatti, kes samuti sõjamees Solori endale meheks ihaldab. Esimene vaatus kannab tegevust, selles möllavad kired, mille tagajärjel Nikia hukkub; teine vaatus on kantud kantileensest kurbusest hävitatud armastuse pärast, selles on – tsiteerides Moskva tantsuloolast Vadim Gajevskit – une, unustuse ja nirvaana rütm, mille abil Petipa pakub vaatajale õnne koreograafilise valemi.
Romantilisest hingusest on kantud ka Nanae Maruyama graafiliselt peen ja elegantne Nikia, kelle liigutused on sama õhulised ja õrnad nagu Sülfiidi omad, kelle surmastseenis on samasugust õudu nagu Giselle’i hullumises ja lootusetust nagu Sülfiidi hukkumises.
Tema vastane Gamzatti Luana Georgi esituses esindab seevastu juba Petipa ajastu jõulist, iseteadlikku ja võimukat (lavade) valitsejannat, kes ihaldatut mingil juhul kellelegi teisele ei loovuta.
Naised ees, mehed sabas
Petipa ballettide kangelased on naised, mehed on neis rohkem statisti mõõtu; sõjamees Solor nagu «Giselle’i» Albertki ei suuda õigel hetkel oma armastuse eest seista, millega ta jääb sellest ilma. Kuigi Sergei Upkin esitab rolli endastmõistetava kergusega, jääb tema tegelane ikka naiste varju.
Grotesksed, peaaegu nõialikud fakiirid ning Bruno Micchiardi virtuooslik ja täpse žestiga kuldne templijumalus demonstreerivad trupi meesrühma tugevust; viimast saatvad väikesed jumalused kinnitavad tihenevaid sidemeid balletikooliga.
Lisame külluslikud tantsud esimeses vaatuses, naisrühma laitmatu täpsusega rivistuvad varjud teises vaatuses, värvika kujunduse, tundliku valgusrežii, kaunid kostüümid – kõik need demonstreerivad «Bajadeeri» kuuluvust rahvusballeti praegusse suunda pakkuda maitsekat meelelahutust meeldivas õhkkonnas.
Ballett
Ludwig Minkus
«Bajadeer»
Originaalkoreograafia Marius Petipa
Uusredaktsiooni koreograaf-lavastaja Toomas Edur
Dirigent Risto Joost
Kunstnik Peter Docherty
Valguskunstnik Tiit Urvik
Nimiosas Nanae Maruyama
Esietendus 16. mail Estonia teatris
/nginx/o/2016/12/22/6198233t1h5690.jpg)