Päevatoimetaja:
Marek Kuul
Saada vihje

Henn Pärn jääb riikliku lepitaja kohusetäitjaks

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Heidi Ojamaa
Copy
Henn Pärn nimetati riiklikuks lepitajaks ebaseaduslikult.
Henn Pärn nimetati riiklikuks lepitajaks ebaseaduslikult. Foto: Mihkel Maripuu

Sel suvel lootis Henn Pärn panna maha riikliku lepitaja kohusetäitja ameti, ametiühingute ning tööandjate keskliidud enne uut streike ja kollektiivlepinguid reguleeriva seaduse jõustumist aga uut lepitajat nimetada ei soovi.

Ametiühingute keskliidu värske juht Peep Peterson ütles Postimehele, et kuna sotsiaalministeeriumis valmiva uue seadusega muudetakse ka riikliku lepitaja tegevust, siis täna ametisse nimetatav lepitaja saaks oma tööd teha vaid poolteist aastat, kuniks jõustub uus seadus. Mille järel tuleks nimetada ametisse uus inimene, kes alustaks tööd juba muudetud seaduse alusel.

Tööandajate keskliidu volikogu esimees Jüri Käo kinnitas, et tööandjate ettepaneku kohaselt võiks jääda ametikohta täitma Henn Pärn, kuni uue seaduse jõustumiseni. 

Henn Pärn ütles Postimehele, et ta nimetati riikliku lepitaja kohusetäitjaks läbi valitsuse erakorralise otsuse ja seetõttu ei ole võimalik määrata, kuni uue seaduse jõustumiseni ka uut kohusetäitjat. «Kui ma paneksin praegu lahkumisavalduse lauale jääks riik raskesse olukorda. Üheltpoolt on riigi kohus tagada lepitusmenetlus, teisalt aga seaduse kohaselt uut kohusetäitjat ei ole võimalik määrata.»

Ta ütles, et seetõttu informeeris ta ka osapooli varakult oma soovist ametist lahkuda, et ametiühingud ning tööandjad leiaksid uue inimese riikliku lepitaja ametisse.

«Mult on küsitud, et kui osapooled ei suuda omavahel kokkuleppele jõuda, kas panen avalduse lauale? Kui sotsiaalministeeriumis selgitati mulle selle otsuse tagajärgi ütlesin, et käitun vastutustundlikult, kuid palusin kiirustada uue inimese leidmisega,» kui kauaks Pärn ametisse jääb ei osanud ta öelda.

Kehtiva seaduse kohaselt määrab riikliku lepitaja ametisse valitsus sotsiaalministeeriumi, tööandjate liitude ja töötajate liitude kokkuleppe alusel. Kokkuleppe sõlmimist on pikendanud ka märtsis toimunud muudatused ametiühingute keskliidu ja ka tööandjate keskliidu juhtkondades. Kandidaadid riikliku lepitaja ametikohale on mõlemal osapoolel olemas - tööandjate kandidaadiks on Aimar Altosaar ja ametiühingute kandidaat on Harri Taliga.

Valitsus tegi 2011. aasta veebruaril ametiühingutele ja tööandjate keskliidule ettepaneku leida kuu aja jooksul mõlemale poolele sobiv riikliku lepitaja kandidaat. Uue lepitaja leidmiseni nimetas valitsus senise riikliku lepitaja Henn Pärna lepitaja kohusetäitjaks, kuna jäi riigikohtu otsusega ametiühingutega peetud vaidluses Pärna nimetamise üle lõplikult kaotajaks.

Valitsuse otsuse nimetada Pärn riiklikuks lepitajaks viisid kohtusse Eesti Ametiühingute Keskliit (EAKL) ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon (TALO).

EAKL ja TALO leidsid, et valitsuse korraldusel puudub õiguslik alus, kuna otsus langetati ilma töötajate ja tööandjate keskliitude kokkulepet saavutamata. Valitsuse korraldust määrata töötajate ja tööandjate keskliitude kokkuleppe puudumisel ametisse tööandjate esitatud kandidaat pidasid EAKL ja TALO pahauskseks käitumiseks.

Sotsiaalministeeriumis on koostamisel uus streike ja kollektiivlepinguid reguleeriv seadus, eelnõu peaks valmima tänavu oktoobris. Pärna sõnul on uue seaduse tööversioon valmis ning tuleval nädalal asuvad osapooled seda taas arutama.  

Seaduseelnõu käsitleb kollektiivlepingu sõlmimist, jõustumist ning kehtivuse korda, nõudeid kollektiivlepingu vormile ja sisule. Samuti kollektiivse töötüli mõistet, erinevaid kollektiivse töötüli lahendamise võimalusi, lepitamist, nõudeid töösulu ning streigi korraldamiseks.

Sotsiaalministeerium alustas mullu kevadel iganenud kollektiivlepingu seaduse ja kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise arutamist. Ministeeriumi eesmärgiks on koostada uus seadus, mis hõlmaks mõlemat praegu kehtivat seadust. Nii oleks võimalik vältida mitmesuguseid arusaamatusi ja vasturääkivusi.

Tagasi üles