Eesti nõustus aprillirahutuse kohtuasja võitnutele hüvitise välja maksma

Välisminister Urmas Paet teavitas neljapäeval valitsust justiitsministeeriumi, siseministeeriumi ning välisministeeriumi analüüsist ja seisukohast Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) 28. märtsil langetatud otsuse üleandmise kohta Euroopa inimõiguste kohtu suurkojale. Seisukoht on, et taotlust otsuse suurkojale üleandmise kohta ei esitata, sest see ei ole õiguslikult perspektiivikas, ütles välisministeeriumi pressiesindaja BNSile.

Kolm ministeeriumi leidsid oma analüüsis, et kohtuasja 17-liikmelisele suurkojale üleandmist pole mõttekas taotleda, kuna Euroopa inimõiguste kohus võttis juba 28. märtsil langetatud otsuse tegemisel arvesse 2007. aasta sündmuste erilisi asjaolusid. Ministeeriumid leidsid, et otsus on selles osas põhjalik ja hästi motiveeritud, samuti on suurem osa kaebusi jäetud rahuldamata.

«Antud juhul ei ole võimalik lähtuda ka mõttest, et «võiks ikka proovida kaevata». Nimelt tuleb arvestada, et EIKi 17-liikmeline suurkoda ei ole apellatsiooniaste, kuhu saab «edasi kaevata». Kohtuasja pool peab esitama asja suurkojale üleandmiseks põhjendatud taotluse, mille vaatab läbi viiest kohtunikust koosnev kolleegium, kes rahuldab vaid üksikud konkreetsetele kriteeriumitele vastavad taotlused,» märkisid ministeeriumid.

Näiteks mullu anti 185 taotlusest suurkojale arutamiseks üle vaid seitse. Suurkoja menetlusse võetakse eelkõige vaid need taotlused, mille arutamist on vaja kohtupraktika ühtlustamiseks või põhimõtteliselt uue kohtupraktika loomiseks. EIK suurkoda ei hinda ümber seitsmeliikmelise koja tuvastatud asjaolusid ega mõistetud mittevaralisi hüvitisi.

Kolm ministeeriumi tõdesid analüüsis, et 28. märtsil langetatud otsusega leidis EIK ühe kaebaja suhtes inimõiguste konventsiooni artikli 3 sisulise rikkumise, mis käsitleb alandavat ja ebainimlikku kohtlemist ja nelja kaebaja suhtes samast artiklist tuleneva uurimiskohustuse rikkumise.

«EIK on otsuses uurimiskohustuse hindamise puhul sõnaselgelt kinnitanud, et on teadlik raskustest, mis on seotud laiaulatusliku vägivalla mahasurumisega ja väidetava võimuliialduse uurimisega sellistel asjaoludel. EIK on otsuses ka selgelt rõhutanud, et käesoleva kohtuasja tinginud sündmused puudutavad erilist ja seninägematut olukorda, kus massirahutused kestsid Tallinna kesklinnas mitu päeva. Tänavatel oli kuni 8000 inimest ja paljud neist võtsid osa vandalismiaktidest ja rüüstamisest. Tööl oli umbes 1000 politseiametnikku, kelle kohustus oli täita erinevaid ülesandeid,» seisab analüüsis.

Seetõttu leidis EIK, et kinnipidamised ja kinnihoidmised moodustasid aprillisündmuste ajal osa ulatuslikust politseioperatsioonist, mille eesmärk oli maha suruda mitu päeva kestnud laiaulatuslik mäss, ja viimast arvestades ei saa seda pidada omavoliliseks võimu teostamiseks ega ebaseaduslikuks vabaduse võtmiseks kriminaalõiguse tähenduses, märkisid ministeeriumid.

Sel põhjusel ei pidanud EIK ka kohaseks, et kaebajad olid püüdnud vabaduse võtmise peale kaevata politseiametnike suhtes kriminaalmenetluse alustamise taotlemisega. Kuna ükski seitsmest kaebajast ei olnud muid kaebusi riigisiseselt esitanud, siis EIK vabaduse võtmise aluseid sisuliselt ei hinnanud, vaid tunnistas konventsiooni artikli 5 alusel esitatud kaebused vastuvõetamatuks. Konventsiooni artikkel 5 käsitleb õigust isikuvabadusele ja -puutumatusele.

«Samas on EIK põhjendanud, et mis puudutab artiklist 3 tulenevat uurimiskohustust, siis selles osas on juba olemas ulatuslik kohtupraktika, mille kohaselt uurimiskohustus «ei ole tulemuse kohustus, vaid vahendi kohustus», mis tähendab, et mitte iga uurimine ei pea lõppema järeldusega, mis langeb kokku kaebaja kirjeldusega sündmustest. Kuid uurimise käigus peaks põhimõtteliselt olema võimalik tuvastada juhtumi asjaolud ja kui väited osutuvad tõeseks, teha kindlaks vastutavad isikud ja karistada neid,» leiavad justiitsministeerium, siseministeerium ning välisministeerium.

Kuna nelja kaebaja politsei tegevuse peale esitatud kaebuste uurimisel tõendeid ei kogutud ja ametivõimude hilisem vastus kaebajate kaebustele piirdus sedastamisega, et kaebajate väidete tõendamiseks ei ole piisavalt tõendeid, asus EIK seisukohale, et ametivõimud ei ole teinud mõistlikke pingutusi tõendite kogumiseks. EIK leidis, et vastavat uurimiskohustust on rikutud.

«Mis puudutab artikli 3 sisulist poolt ehk isikute väärkohtlemist politsei poolt, siis võttis EIK arvesse, et riik oli täitnud hoiatus- ja teavituskohustust ning palunud isikutel kesklinnast eemale hoida. Seetõttu leidis EIK, et vähemalt rahutuste teisel ja kolmandal õhtul ei saanud keegi öelda, et korrakaitseorganite poolt olukorrast tingituna kasutatud jõud tuli talle üllatusena. Seda arvesse võttes leidis EIK artikli 3 sisulise rikkumise vaid ühe kaebaja puhul, kellel oli tõsisem vigastus - küünarluumurd,» märkisid ministeeriumid.

Arvestades 28. märtsil langetatud Euroopa inimõiguste kohtu otsuse põhjendusi ja järeldusi ei oleks EIK suurkotta pöördumine nii justiits-, sise- kui välisministeeriumi hinnangul õiguslikult perspektiivikas. Konventsiooni artikli 3 tõlgendamise ja kohaldamise järjekindlat praktikat arvestades oleksid võimalikud esitatavad argumendid kas vastuolus konventsiooni kohaldamise senise väljakujunenud praktikaga või läbinähtavalt kunstlikud ja vastuvõetamatud. EIK poolt hinnatud faktiliste asjaolude ümberhindamise taotlemine oleks samuti perspektiivitu, sest kõik faktilised asjaolud on juba esitatud ja koja otsuses kajastatud ja arvesse võetud. Mõistetud hüvitisesummasid eraldi vaidlustada ei saa.

Euroopa inimõiguste kohus langetas 28. märtsil otsuse niinimetatud pronksiöö kohtuasjas ehk kohtuasjas Korobov ja teised Eesti vastu.

Kohtuasjas oli ühte menetlusse liidetud seitsme inimese, kellest kolm on Eesti ja kaks Venemaa kodanikud ning kaks määratlemata kodakondsusega, kaebused. Politsei pidas kõik kaebajad kinni aprillirahutuste ajal kas 27. aprillil või 28. aprillil 2007. Hiljem esitasid nad eraldi avaldused politsei suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks. Ühegi avalduse alusel kriminaalmenetlust ei alustatud ja lõpliku kohtuastmena otsused teinud Tallinna ringkonnakohus ei rahuldanud kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale esitatud kaebusi.

Kaebuse esitajatest on 1959. aastal sündinud Aleksandr Korobov, 1992. aastal sündinud Sergei Kovaljov ja 1983. aastal sündinud Gennadi Mihhaidarov Eesti kodanikud, 1985. aastal sündinud Rostislav Makariev ja 1981. aastal sündinud Dmitri Tarasov Venemaa kodanikud ning 1977. aastal sündinud Sergei Petrov ja 1970. aastal sündinud Valeri Zatvornitski määratlemata kodakondsusega.

Seitse inimest esitasid kaebuse Euroopa inimõiguste kohtule. Kaebused olid seotud inimõiguste konventsiooni ebainimlikku ja alandavat kohtlemist (artikkel 3), õigust isikuvabadusele ja -puutumatusele (artikkel 5), õigust õiglasele kohtumenetlusele (artikkel 6) ning diskrimineerimise keeldu (artikkel 14) käsitlevate artiklite väidetava rikkumisega.

Inimõiguste kohus leidis, et artikli 5 lõike 1 alusel esitatud kaebused on kõik vastuvõetamatud, kuna ükski kaebaja ei ole esitanud kinnipidamise seaduslikkuse kohta kohaseid riigisiseseid kaebusi. Artikli 5 lõike 5 kohta leidis kohus, et kuna selle lõike puhul rikkumist ei ole tuvastatud, ei ole hüvitise maksmine antud asjas kohaldatav.

Artikli 3 alusel esitatud kaebustes tuvastas kohus ühe sisulise rikkumise ja nelja kaebaja suhtes protseduurilise ehk uurimiskohustuse täitmatajätmise rikkumise.

Kohus leidis, et kaebaja Petrovi suhtes oli kasutatud ülemäärast jõudu ning mõistis Petrovile mittevaralise kahjuna 14 000 eurot. Kaebajate Korobovi, Mihhaidarovi ja Zatvornitski suhtes leidis kohus, et artikli 3 rikkumist ei ole. Samas otsustas kohus, et nende nelja kaebaja kaebusi väärkohtlemise kohta ei olnud kohaselt uuritud ning mõistis protseduurilise rikkumise eest Korobovile, Mihhaidarovile ja Zatvornitskile igaühele 11 000 eurot.

Kõigi nelja kaebaja kohtukuludeks mõistis kohus ühiselt 3000 eurot.

2010. aasta septembris tegi Euroopa inimõiguste kohus samas asjas osaotsuse, milles tunnistas suure hulga kaebusi vastuvõetamatuks.

Tallinnas Tõnismäel asunud matmispaigas alanud kaevetööde ettevalmistused vallandasid 26. aprillil 2007 massirahutused, millega kaasnesid rüüstamised, purustamised, süütamised ning vastuhakud võimuesindajatele.

Rahutuste korraldamises olid kohtu all Öise Vahtkonna juhid Dimitri Klenski, Dmitri Linter ja Maksim Reva ning nende mõttekaaslane Mark Sirõk. Harju maakohus ja Tallinna ringkonnakohus mõistsid nad õigeks. Riigikohus otsustas 23. juulil 2009 riigiprokuratuuri kassatsioonkaebusele menetlusluba mitte anda.

Aprillirahutuste käigus sai surma üks inimene. Venemaa kodanik Dmitri Ganin ja tema sõber Oleg sattusid rünnaku alla 2007. aasta ööl vastu 27. aprilli Tatari tänaval. Ganin sai rünnakus noahaava, millesse ta suri. Uurimine Ganini tapjat ei tuvastanud. Venemaa on Ganini surma kasutanud propagandasõjas Eesti vastu.