Aaviksoo: pronkssõduri teisaldamine oli sunnitud samm

«Ma olen palju mõelnud nendele otsustele, mis tollal vastu võeti. Me ei ole kunagi püstitanud eesmärki see mälestusmärk lõhkuda. Mõistetavatel põhjustel me tahtsime selle kesklinnast üle viia kaitseväe kalmistule, kuid austusavaldustega - see oli meie eesmärk. Peab ütlema, et formaalselt me selle saavutasime, kuid kahjuks läbi konflikti ja pingete, mida vähemalt mina püüdsin ära hoida,» märkis Aaviksoo, kes oli 2007. aasta aprillis oli kaitseminister.

Tema sõnul «ei õnnestunud kõike teha nii, nagu me oleksime tahtnud - võib-olla võeti vastu mingeid valesid otsuseid, võib-olla oleks pidanud tempo maha võtma või veel midagi, ma ei tea. Kuid minu jaoks oli kõige olulisem, et see toimus austusega nende ohvrite suhtes, mida Punaarmee kandis Teises maailmasõjas. Ma tean, et paljud venelased on solvunud nende tegevuste suhtes, kuid teisaldamises osalenud inimeste kavatsused olid ausad.»

«Me teadsime 2007. aasta kevadel, millised sündmused olid toimunud 2006., 2005. ja 2004. aastal - pronkssõduri ümber kasvas pinge. Lähenes 9. mai. Oli kuulda väljaütlemisi, et 5. aprillil ametisse astunud uus valitus kavatseb mälestusmärgi teisaldada. Plaanid olid järgmised - alguses teha väljakaevamised, et teada saada, millega on tegemist. Me ei teadnud, kui palju inimesi ja kus kohas täpselt on sinna maetud, kas sinna üldse on kedagi maetud. Lõpuks selgus, et matmispaik oli hoopis teises kohas - trollipeatuse all,» ütles Aaviksoo.

«Minu osalusel otsustati, et me piirame territooriumi taraga, esiteks selleks, et teha kaevamised võimalikuks, ja teiseks, et tehniliselt ära hoida konflikti kordumine, mis toimus aasta varem 9. mail,» selgitas ta.

Ministri sõnul mõistis valitsus, et kui me teatada, millal on kavas territoorium aiaga ümbritseda, siis algavad mitmesugused poliitilised väljaastumised, meeleavaldused ja piketid ning see saab rahvusvahelise tähelepanu osaliseks. «See tähendab, et seda sai teha ainult üldsust sündinud fakti ette pannes. Seda me ka tegime. Operatsioon toimus küllalti edukalt, kuid kahjuks olukorra hinnang ei suutnud ette näha sündmusi, mis algasid õhtul,» tõdes ta.

«Mingit kavatsust ei olnud mälestusmärk sel ööl teisaldada. Mina läksin umbes kell 23 magama, kui mulle helistati ja teatati, et olukord on teravnenud sellise määrani, et vajalik on pidada valitsuse ööistung. Peaminister Andrus Ansip ütles tookord, et on kujunenud olukord, kus Tallinna kesklinn on puruks pekstud, meil on ulatuslik konflikt, mida me seni oleme näinud ainult televiisori vahendusel. See oli šokk mitte ainult valitsuse liikmete, vaid kogu riigi elanike jaoks. Poliitiliselt oleks vastuvõetamatu olukord, kui hommikuks oleks Tallinnas ainus terveks jäänud objekt olnud pronkssõdur. Sellisel juhul oleks olnud poliitiliselt võimatu juba midagi ette võtta. Mina mõistan ja jagan seda loogikat,» lausus Aaviksoo.

Ta meenutas, et lõpuks langetati öösel teisaldamisotsus ning kaitseministeerium organiseeris demonteerimise. «Kahjuks me olime sunnitud selle sammu astuma, ehkki ei tahtnud. Teisaldamine pidi toimuma suvel, kusagil juulis või augustis, pärast väljakaevamisi, pärast arutelusid. Sellised olid algsed plaanid,» ütles minister.

Vastates BNSi küsimusele, kas olukord oleks võinud kujuneda teisiti, kui oleks kuulatud valitsuse lubadusi, et teisaldamine toimub sõjaväeliste austusavalduste saatel, ütles Aaviksoo: «Ütleme nii - venekeelne elanikkond ei ole ühtne. Enamikul venekeelsetest elanikest, ma arvan, on samad huvid mis eestlastel.»

Minister märkis, et on ka palju radikaalsemaid rühmitusi, grupeeringuid ja organisatsioone, mis on ühel või teisel kombel huvitatud konflikti organiseerimisest ning nad osalesid selles protsessis 2006. aastal.

«Võib-olla, ma olen isegi veendunud, et kui meil oleks õnnestunud venekeelse elanikkonna suuremale osale selgitada ja luua usalduse kõrgem tase, siis võib-olla meil oleks õnnestunud vältida sellist konflikti. Kuid me vahest kartsime rohkem radikaalsete gruppide tegevust seose meie Tõnismäe sammudega, ja selle tulemusel mõtlesime rohkem nendest, aga mitte venekeelse elanikkonna enamikust. Võimalik, et see oli meie viga, sest me alahindasime kommunikatsiooni vajalikkust venekeelse elanikkonna enamikuga. Kuid meil ei olnud vastavat kogemust ja aeg oli vähe - 5. aprillil alustas tööd uus valitsus ja kolme nädala pärast toimusid need sündmused. Kui oleks olnud rohkem aega, siis mingeid samme me oleksime suutnud vältida,» tunnistas ta.

Vastates küsimusele, kas on täitunud pärast pronkssõduri teisaldamist kõlanud prognoosid, et nüüd on edasisele lõimumisele kriips peale tõmmatud, vastas minister: «Muidugi, 2007. aasta sündmused andsid hoobi sellele protsessile, usalduse määr langes mõlemal pool oluliselt, kuid ma arvan, et tänaseks päevaks me oleme selle languse ületanud. Ehkki väga palju on vaja veel ära teha.»

Aaviksoo sõnul nõuab suveräänsus mõnikord selgeid ja mõistetavaid otsuseid, vahel ka must-valgeid. «Kuid ma tahan rõhutada, et venekeelse elanikkonna suhtes ei olnud vaenulikkust tollal ega ei ole seda ka täna, minu arvates on see põhimõtteliselt võimatu. Kui oleks teisiti, siis me ei elaks praegu Eesti vabariigis nii, nagu me elame täna. Ma ei tunne lihtsalt strateegilist konflikti, ja ma arvan, et kuue aasta jooksul me oleme saanud targemaks ja võib-olla ka rahulikumaks,» märkis ta.

«Me mõistame väga hästi, et ühiseid probleeme on meil aina rohkem - majanduslikke ja poliitilisi. Näiteks võimust võõrandumine on täheldatav kogu rahva seas. Leian, et täna me oleme vastastikuse mõistmise, lõimumise, sotsiaal-majandusliku ja hariduse valdkonnas plussis võrreldes 2007. aastaga,» lausus Aaviksoo.

Intervjuu toimus 23. aprillil vene keeles.