Kultuuril on hotellidega üle sajandi kestnud armulugu. Tallinnas on meil jätkunud silmi vaid Palace’i jaoks. Jäägu siinkohal ja võib-olla igaveseks rääkimata lugu, mis seob Palace’i hotelliga Uku Masingu, tema õe Agnese ja Evald Saagi. Me võime kindlad olla, et isegi kui Palace’i seinad oskaksid rääkida, siis nemad vaikiksid. Hotellid on saladuslikud ja diskreetsed. Vaikime ka meie.
Aga nüüd, kui Palace’ist on taas kord saamas Palace – nii palju täpsem kui Scandic Palace –, võime olla kindlad, et see kultuuri ja hotelli armulugu jätkub. Tegemist on Eesti ainsa hotelliga, kust olen saanud vaadata inimese kõrguselt: öiseid, hommikusi, päevaseid, päikselisi, tuisuseid tänavaid; inimesi, mootorkaarikud ja tramme. Ma ei tea, kas ma olen kirjutanud end eesti kirjanduse ajalukku. See on järeltulevate põlvede otsustada. Aga ma tean kindlasti seda, et juhul kui olen, siis panevad nad väikse pronkstahvlikese kirjaga «Siin istus ja vaatas maailma ja inimesi Kaur Kender» just Palace’i lobisse. Pange sinna nurgalaua juurde, ei, natuke vasemale, tsipa ülespoole, jah. Just sinna. Ilus.
/nginx/o/2007/08/01/917t1h9dc6.jpg)