Küsimus ajakirjanduse ärakasutamises on igavikuline. Mõnikord laseb meedia huvitava ajakirjandusliku materjali nimel end teadlikult ära kasutada. Vastaspoolel on eesmärk pälvida avalikkuse tähelepanu, ajakirjanduse huvi on saada hea lugu, ilma et sellega kaasneks oht rikkuda ajakirjanduse jaoks olulisi eetilisi piire.
Risto Berendson: mäng avalikkuse tunnetega
See on vorst-vorsti-vastu-tehing. Ja minu arvates oleme me ühe sarnase tehingu värsketeks tunnistajateks. Nimelt käib Rootsi avalikkuses parajasti debatt, kas riik peaks andma poliitilise varjupaiga Afganistani sõjakoldes nende armeega koostööd teinud 24-le kohalikust elanikust tõlgile.
Oluline on siin selgitada, kuidas see teema Rootsi meedias esile tõusis. Afgaanide taotlus Rootsis asüüli saamiseks käidi tegelikult välja juba mullu suvel. Leigevõitu meediahuvi sai erksamad toonid alles nüüd, märtsi lõpus, mil Rootsi armeejuht teatas, et riik peaks nendega koostööd teinud ja eluga riskinud afgaani tõlkidele vastu tulema. Nädalapäevad hiljem ilmus televisioonis Afganistanis tehtud intervjuu (usutlejaks tuntud Rootsi teleajakirjanik) ühega asüülitaotlejaist. Hea väljanägemise ja sorava jutuga mees rääkis, miks tema ja saatusekaaslaste elu pärast rootslaste lahkumist Afganistanis ohtu satub. Ning mis justkui eriti rahustavalt mõjus – kui Rootsi ka eitavalt vastab, siis tõlgid mõistavad seda.