/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
/nginx/o/2012/12/21/1498394t1hcf7a.jpg)
Iga päev sõidan mööda loosungist, mis teatab: Tark on olla tallinlane! Ehkki saan aru, mida sellega tegelikult mõeldud on, ajab selline üleskutse mind vihale.
Tellijale
Sirje Niitra: kas tallinlane on kõige targem?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olles veetnud oma varase lapsepõlve Läti piiri lähedal Treimanis, nooruse Pärnus ja tudengiaja Tartus ning maandunud pärast mõneaastast Hiiumaa-elu Tallinnas, armastan kõiki neid elupaiku ühtviisi.
Ülikooli ajal Taaralinnas elades tundsin puudust merest ja selle igatsuse pärast ei saanudki see linn mulle kunagi päris omaks. Pärnus muutusin sügise tulles, kui linn puhkajate lahkudes tühjaks jäi, alati pisut melanhoolseks. Isehakanud hiidlasena tekkis vangi tunne, kui igal ajal kiiresti mandrile ei pääsenud. Kahes viimases elupaigas häiris ka provintslik ellusuhtumine. Lasnamäel elades olin igal aastal õnnetu, et ei märganud kevade tulekut, sest majakastide vahel loodust lihtsalt ei olnud.