/nginx/o/2013/04/19/1700668t1h8e2b.jpg)
Kapten Rauno Viitmann meenutab veteranide seeria viiendas loos, kuidas 2008. aastal pandi kokku ja õpetati Paldiskis kolme kuuga välja Eesti esimene välismissioonile minev miinipildujarühm.
Esimene miinipildujarühm sündis kolme kuuga peamiselt ajateenijatest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene jalaväekompanii alustas Afganistanis teenistust 2006. aasta kevadel. Esimene miinipildujarühm liideti kompanii koosseisu kahe aasta pärast. Toonast rühma välja õpetanud ja operatsioonil juhtinud kapten Rauno Viitmann, kes kevadel alustab teenistust Estcoy-16 ülema abina, meenutab kuidas asjad olid.
Kapten Rauno Viitmann:
Võimalikust miinipildujarühma saatmisest Afganistani Estcoy-6 koosseisus sain teada jaanuari keskel 2008. aastal. Põhjus rühma komplekteerimiseks ja operatsioonile saatmiseks oli vajadus tagada Estcoy jalaväeüksustele tuletoetus.
Oluline oli tule avamise kiirus ja täpsus, millega teenisime kohe ka Ameerika Ühendriikide allüksuse tunnustuse. Saigi reegliks, et lisaks oma üksustele toetasime kaudtulega ka USA kompaniid.
Komplekteeritava rühma selgroo moodustasid suurtükiväepataljoni vanemallohvitserid, ülejäänud tulid erinevatest kaitseväe väeosadest. Kaks kolmandikku rühma isikkooseisust oli komplekteeritud meestest, kes sel ajal veel läbisid ajateenistust.
Enamus erialaseid teadmisi andsin rühmale ise, sest missioonispetsiifilisi erialaseid kogemusi selles valdkonnas meil ei olnud. Jalaväedrille viisid läbi rahuvalve operatsioonide keskuse instruktorid ning päeva lõpus olime veel nii-öelda pikapäevarühmas, kus võtsime ette teemad, mis teistel allüksustel olid juba varem läbitud.
Allüksust iseloomustas tahe õppida ja areneda, lõplikult lahinguvalmis saigi üksus Camp Bastionis pärast aklimatiseerumist ja täiendavat väljaõpet. Et tegemist oli esimese miinipildujarühmaga, siis tuli palju tegemist teha logistiliste probleemide ja nende lahendamisega. Oma vastutusalale Now Zadi jõudes ilmnesid ka mõningad erinevused Briti miinipildujaüksustega, mis õnneks lahenesid kiiresti. Erinevaid probleeme aitas lahendada suurtükiväe inspektor major Viktor Kalnitski, kes viibis Afganistanis esimesel kuul koos miinipildujarühmaga.
Esimese tuleülesande täitsime kompanii esimesel jalastunud operatsioonil. Palju, kuhu ja mida täpselt lasti ma ei mäleta, kuid oluline oli tule avamise kiirus ja täpsus, millega teenisime kohe ka Ameerika Ühendriikide merejalaväe allüksuse tunnustuse. Missiooni jooksul saigi reegliks, et oma üksustele lisaks toetasime kaudtulega ka USA merejalaväelaste kompaniid, mis paiknes samuti Now Zadis.
Ajateenijatest, kes jätkasid oma teenistust Scoutspataljonis ja tegid seda esimeses miinipildujaterühmas, teenivad enamus ka praegu kaitseväes ning märkimist väärib, et kaks neist, nooremleitnant Aron Haljaste ja nooremleitnant Priit Meier, kes käisid missioonil allohvitseridena, lähevad nüüd Estcoy-16 koosseisus ohvitseridena uuesti missioonile.
Esimene neist tuletoetusmeeskonna ülemana ja teine miinipildujarühma ülemana. Kokkuvõtteks saab öelda, et entusiasmi ja talupojatarkusega tehti kolme kuuga võitlusvõimeline allüksus, mis teenis liitlaste tunnustuse ja pani aluse lausa legendi staatuses olevale täpsusele ja kiirusele, mille järgi teatakse Estcoy miinipilduja rühmasid siiani.