Rahvakogulaste kõhklused, kahtlused ja lootused

Aapo Reitsak (26) on Rahvakogu materjalid tõsiselt läbi vaadanud, perega ja tuttavatega asja üle aru pidanud. «Mulle tundub, et see on selline railroad show – nagu inglise keeles öeldakse,» arutles IT-vallas töötav ja Tartus Uru noorteteatrit juhendav mees.

«Paber, mis saadeti, on minus asja eesmärgipärasuses väikesi kõhklusi-kahtlusi tekitanud, et kas see pole nii, et poliitikud annavad meile võimaluse oma sõna öelda, aga see ei otsusta pärast midagi,» rääkis ta. «Need ettepanekud, mis saadeti, on suhteliselt kahjutud, aga teiselt poolt võib-olla natuke absurdsed, nagu see viimane, kas presidenti peaks rahvas otse valima.»

Aktivist ei öelnud ära

Kui see presidendi valimise asi peaks Rahvakogus palju poolt-olijaid leidma, siis ei jäta Reitsak oma valju arvamust ütlemata. «See tähendaks kogu õigussüsteemi ja poliitika ümberehitamist ja ümberhindamist, ja kui sinna suunas hakkab minema, tuleb valjemalt sõna võtta!»

Noormees rääkis naerdes, et loodetavasti on tema laudkonnas – 500 inimest on kümnekaupa laudades – aktiivne eestkõneleja, kes suudab teda vajadusel vaikima panna. «Mul on kindlasti palju oma arvamusi!» pakkus ta.

Reitsak loodab, et tänane päev saab lõbus ja aktiivne olema, kuigi talle tundub, et ega korraldajad ei saa isegi veel täpselt aru, mis lauluväljakul toimuma hakkab.

«Kui seal tekib elav arutelu, kus on vastu- ja poolthääli ning argumente, siis tekitaks see kogu suuremat usku,» mõtiskles ta. «Siis tekib tunne, et äkki ikka on võimalus midagi otsustada ka väljaspool parteisid.»

Ida-Virumaalt Kohtla-Nõmmelt täna hommikul kell 8.20 Narvast spetsiaalselt rahvakogulaste jaoks sõitma pandud bussile astuv Reet Rooden (64) oli tagasihoidlikkusest kõhklev – kas ta ikka on piisavalt tark niisuguseid otsuseid langetama. «Oleks pidanud nooremaid ja targemaid võtma,» arvas ta.

Kui Roodeni vanem poeg – naine on üles kasvatanud neli last ja kasvamas on seitse lapselast –, kuulis, et tema ema on Rahvakogusse kutsutud, siis oli ta vaid ütelnud: «Noh, sind valiti või!» Ning ema seepeale vabandanud, et inimene käis mitu korda ukse taga, et kuidas siis oleks saanud ära öelda.

Rooden on aktiivne töötav pensionär – ta käib seltskonnatantsus, kepikõndi tegemas, võimlemas ja teatris, ning on igapäevaselt koolis koristaja. Kunagi töötas ta õmblusvabrikus, mis pankrotti läks, ja vanal ajal on naine isegi rahvasaadik olnud.

Nüüd ütleb Rooden küll, et pole olnud aega Rahvakogu paberitesse süveneda – arvutit tal kodus pole ja e-kirja ei lasknud ilmsest tagasihoidlikkusest ka töö juurde kooli saata –, on ta hoolega selleteemalisi arutelusid meedias jälginud.

«Priit Hõbemägi ütles küll, et see on kõik jama ja sellest pole midagi kasu – ma ei tea,» oli naine veidi kõhklev. «Kui see sealt kaugemale ei lähe, siis küll, aga eks see sõltub meist ka,» arutles ta.

Omakülanaine viib kohale

Raplamaal Märjamaa vallas Rangu külas oli üleeile vaid üks mees, kes oli lubanud Rahvakogusse sõita – talumees Kalev Jässi (58), aga eilseks oli ta veennud ümber teise omakülamehe, Margo Buhti (28), kes üleeile oli korraldajaile vastanud, et vist ikka ei tule.

Viimasel oli lausa pea valutama hakanud, kui ta kõik need materjalid läbi oli lugenud, mis talle Rahvakogu kohta oli saadetud, ja siis ta mõtleski, et ei lähe. Kui naljahambast naabrimees Jässi leppis kokku omakülanaisega, et ta tuleks oma küla kõige uuema autoga kahele rahvakogulasele sohvriks, siis jäi ka Buht nõusse.

«Võiks ju ikka Tallinna tulla – ega pärast ju mingeid tagakiusamisi hakka, Eesti on meil ju vaba!» viskas Jässi villast.

«Mõtlesin, kas on ikka mõtet tulla ja ei viitsinud bussiga Tallinna loksuda, aga kui autoga saab, siis miks mitte,» tunnistas Buht, kes oma elu alla keskmiseks peab, sest vaatamata kõrgharidusele teeb ta lihttööd ja maalt linna kolida ei taha.

Noorem Rangu küla rahvakogulane on küll kriitiline, aga tegelikult Rahvakogu materjale hoolega uurinud.

«Seal on osa ettepanekuid nii lollid ja sinisilmsed, kui olla saab,» oli Buht pessimistlik ettepanekute suhtes, mis täna arutelule pannakse. «Ma olen näinud, kui on head jutud, aga pärast solgitakse hea asi ära. Ma eriti seda asja ei usu – seal võivad head tulemused tulla, aga kui see kõik kokku pannakse, võib hoopis teine asi tulla.»

Haapsallanna, pensionil apteeker Marju Rebane arvas, et isegi kui Rahvakogu kujuneb vaid auru välja laskmiseks, on sellel ikka positiivne külg. «Usun, et see on igal juhul huvitav,» lootis ta.


Kommentaarid

Anneli Tarkmeel (37)
ajakirjanik ja koorijuht, Saaremaa

Võtsin terve nädalavahetuse mõtlemisaega, enne kui nõusoleku Rahvakogule tulla andsin. Kõigepealt tekkis tunne, et miks peaksin mina sinna minema, sest Minu Eestis on kõik hästi. Siis mõtlesin, et lähengi ütlema, et kõik on vahvasti, aga olen püüdnud empaatiliselt mõelda, miks paljud on rahulolematud. Ütleksin Mati Kaalu sõnadega: inimestel on liiga hea elu. Meie põlvkond ei ole näinud, kuidas midagi ei ole, kuidas kõik tuleb läbi raskuste. Ma ise pole viriseja ja püüan alati leida parema lahenduse ka halvas olukorras. Ma igal juhul leian, et minu tegevust ei takista Eesti riik mitte kuidagi. Usun sellesse, et kui ise olen tubli, siis läheb ka hästi. Tõenäoliselt ma ei ole jäänud ka mingite seaduslike hammasrataste vahele, et peaks riigi ja kohalike instantside peale vihastama.

Rahvakogu materjalidega pole olnud veel aega põhjalikult tutvuda, aga suhtun sinna minekusse väga vastutustundlikult ja kindlasti töötan kõik veel läbi. Ettevalmistamatult ma küll ei taha kohapeale minna.

Mulle on ka öeldud, et miks sinna üldse minna, et see protsess on kuidagi vildakas. Ehmatasin lausa ära, et kuidas saab nii mõelda. Rahvakogu ebaõnnestumine on mu meelest sinna sisse kirjutatud selles mõttes, et ei ole võimalust, et just minu lausega igal juhul arvestatakse, kui nii palju inimesi ühise arvamuse kujundab. Kui üks seisukoht välja valitakse, siis kindlasti on neid, kes arvasid teistmoodi.


Hillar Padu (67)
pensionil pedagoog, Hiiumaa

Olen Rahvakogus asendusliige – keegi ütles ära ja siis pakuti mulle võimalust, et olen aktiivne inimene.

Ega see rahvaparlamendi idee nüüd esimest korda ole – juba kümme aastat tagasi tuli meil Hiiumaal kokku Hiiumaa suurkogu ja see idee kandus üle Eesti, kui vastu võeti kodanikuühiskonna kontseptsioon ja käis koos mittetulundusühingute ümarlaud. Kuhu need kõik kadusid? Ka Hiiumaa suurkogu pole juba neli-viis aastat enam koos käinud.

Ma arvan, et meil on väga tugev kodanikuühiskond – selleks on meie laulukoorid, ja oleks võinudki valida Rahvakogusse inimesed Eesti koorilauluseltsist, kus aktiivsed inimesed koos käivad.

Rahvakogu materjalid olen üle vaadanud ja minu jaoks on põhiline poliitilise vastutuse küsimus. Rein Taagepera ütles kunagi väga ilusti: tehke, mis tahate, aga kui te ei võta parlamendist tagasikutsumise momenti sisse, siis poliitilise vastutuse küsimust ei lahenda. Valimisseadust on vaja muuta.

Mis Rahvakogust kasu võiks olla? Eks see on üks väike inimeste aktiviseerimise võimalus ja kui ka midagi muud ei saa, siis ehk on valimistel aktiivsus suurem. Kui see 500 inimesega seltskond seal kokku tuleb ning üksteisele silma vaatab ja tõsiseid asju arutab, mille president lubab paari päeva pärast parlamenti viia, siis on see tulemus. Kui need inimesed on ise õhtul rahul, et on millegagi hakkama saanud – siis on Rahvakogu õnnestunud.