Idee: poisid võiksid kooliteed alustada tüdrukutest aasta hiljem

«Poisid on 7-aastaselt on veel tossukesed, arenevad füüsiliselt aeglasemalt, kõik jõuab nendele aeglasemini pärale. Veel 6.-7. klassis lähevad nad omavahel kaklema,» tõi Leesi näiteid.

Seepärast võiksid tema hinnangul poisid tüdrukutest aasta hiljem kooli tulla. «Võib-olla tundub see ainult mulle nii. Vahepeal läksid ju kõik lapsed 6-aastaselt kooli, juba siis ma rääkisin, et poisid on selleks liiga väikesed. Kui tüdrukud veel saavad 6-aastaselt kooli minna, siis poistel puhul kulub kaks aastat, enne kui nad koolis «jalad alla saavad» ja neil tekib sotsiaalne tunnetus. Praegugi mõni poiss tuleb kooli, kaks tundi istub ja ütleb, et aitab küll, hakkame koju minema.»

«Võiks anda võimaluse, et kui 7-aastane poisslaps on kidur ja pole veel päris küps, võiks vabalt veel ühe aasta kodus olla,» arvas koolidirektor.

Poiste ja tüdrukute ealise küpsuse erinevust tunnetab Leesi oma sõnul veel 10. klassis, 11.- 12. klassis on noored juba soost sõltumatult võrdsed.

Ka Gustav Adolfi gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri sõnul on vahe poiste ja tüdrukute arengus täiesti olemas. «Teatud arenguerisus tüdrukute ja poiste vahel jääbki sisse ja seda kuni gümnaasiumi lõpuni. Üldistavalt võiks öelda, et samavanuste poiste ja tüdrukute arengu erisust tuleb silmas pidada ja sellega arvestada. Seda ei tohiks käsitleda kui anomaaliat. Nii ongi ja see on normaalne,» leidis Agur.

Agur poiste hilisemat kooliviimist õigeks ei peaks: «Mida siis teeksid 7-8-aastased poisid? Mängiksid edasi lasteaias või? Kindlasti mitte. Oma lapse koolitee alustamise otsustavad siiski vanemad. Tõsi, nad võivad nõu pidada spetsialistidega, kuid lõpliku otsus teevad ise,» sõnas ta. 

Agur pidas just 7-aastaselt koolitee alustamist täiesti sobivaks. «Koolil ja õpetajal on oluline arvestada õpilase eakohalisust ning poiste ja tüdrukute erinevat arengu kiirust.»

Tartu Ülikooli haridusteadlane Hasso Kukemelk tõdes, et poiste ja tüdrukute arengu erinev kiirus pärast sündimist on mitmetest uuringutest tuntud tulemus.

«Samas ei kiirustaks ma seda erinevust rakendama laste koolimineku vanuse muutmiseks, sest nii või teisiti tuleb meil inimestena toimetada ühiskonnas, kus on väga erineva hariduse ja võimekusega inimesi,» leidis ta.

«Samas on väga oluline vanemate pühendumus ja oskus lapse kasvatamisel ja õpetamisel. Sellest tulenevad erisused on märksa suuremad kui lapse soost tulenevad erinevused,» osutas ta.

Õpilaste soost tulenevad arenguerisused akadeemiliseks tegevuseks kaovad teadlase sõnul murdeea lõpuks. «Pedagoogina väidaksin, et meie põhikool on praegu nii sotsiaalse õpikeskkonnana kui ka õpetajaskonna sooliselt koosseisult tugevalt tüdrukute kasuks kaldu – soositud on kuulekus, täpne korralduste täitmine ning õpetajale vastamiseks tülikate küsimuste mitteesitamine. Muutes kooli õppekava, õpetamise meetodeid ning selle sotsiaalset õpikeskkonda, kaoksid ka suuresti põhikoolis nimetatud erisused,» leidis Kukemelk.

Poiste hilisemat kooliviimist ta ei poolda. «PISA uuringud näitavad, et mida varem lapsed süsteemset õpet ja kasvatust saavad, seda paremad on tulemused põhikooli lõpus. Jättes poisid aasta kauemaks koju, tekitaksime süsteemse teguri, mis veelgi enam pärsib nende arengut,» hoiatas haridusteadlane.

«Panustaksin siiski õpetaja professionaalsusele, kooli õppekavaarendusele ning pingutaksin süsteemselt, tõstmaks vanemate pedagoogilist ettevalmistust, et nad suudaksid luua kodus lastele võimalikult soodsa kasvukeskkonna – see mõju on märksa suurem kui soolistest erinevustest tulenev.»

Eraldi poisteklassid?

Eraldi poiste ja tüdrukute klasse Leesi isiklikult ei toeta, sest Prantsuse lütseum on ajalooliselt segakool olnud ning tal pole teistsuguseid kogemusi.

«Kui veidi lahata – siis on erinevused muidugi. Lastekirjandustki vaadates: «Saabastega kass» läheb rohkem peale poistele, «Okasroosike» tüdrukutele, teismeeas «Kolm musketäri» poistele ja «Jane Eyre» tüdrukutele, kuni päris täiskasvanuteni - «Vahva sõdur Švejk» tüdrukutele ei lähe peale, aga poistele nii hästi istub. Nii et erinevus on olemas, aga mulle siiski meeldib, et klassis on pooled poisid ja pooled tüdrukud.»

«Kui poisile mingi jutt vähem meeldib, mis siis ikka, aga vähemalt ta teab, et see jutt on olemas. Ega kõike peagi armastama. Me ei pea ju Hitlerit ja Mussolinit armastama, aga me peame teadma, et nad olid olemas,» rääkis kogenud pedagoog.

Pöörata tugevuseks

Kukemelk arvas, et pigem tuleks süsteemi muuta nii, et õpilaste erinev valmisolek kooliks muuta probleemist süsteemi tugevuseks: «Õpetades sel moel reaalses maailmas oma kohta leidma ning oma võimeid enam ja mõjusamalt rakendama. Siin on palju teha nii kooli õppekava koostajatel kui ka õpetajatel ning kindlasti ka kodul,» nentis ta.

Vastuseks küsimusele, mis vanuses oleks üldse kõige õigem lastel kooli minna, märkis Kukemelk, et pigem tuleks küsida, mis üldse on kool. « Hollandis minnakse kooli 5-aastaselt, kuid tehakse sarnaseid tegevusi, mis meil lasteaias. Eestis on praegu erinevused lasteaia ja kooli õpikeskkonna vahel liiga suured – neid tuleks vähendada, muuta üleminek ühest teise sujuvamaks,» leidis haridusteadlane.

«Laste organiseeritud õpetamist-kasvatamist võiks alustada kindlasti varem kui 7-aastaselt. Seda teevad praegu enam kui 95 protsenti lapsevanematest, pannes oma lapse vähemasti aasta enne kooliminekut lasteaeda,» lausus ta.