Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/03/18/540739t1h23a2.jpg)
Seekordne «Poliitikahuviliste kool» võtab vaatluse alla küsimuse, millest on tulnud arusaam, et rahvas on pigem rumal kui arukas otsustaja. Mida lähemale laupäeval toimuv Rahvakogu jõuab, seda sagedamini selliseid arvamusi – sõltuvalt olukorrast ja auditooriumist kas rohkem või vähem looritatult – kostab. Kuna poliitilises kommunikatsioonis kasutatavatel arusaamadel on kalduvus saada domineerivaks, siis võib kergesti jõuda järeldusele, et midagi rahva otsustada jätta tähendaks see juba ette ebaõnnestunuks kuulutada.
Kui aga arvamust «rahvas on rumal» lähemalt analüüsida, selgub, et segamini aetakse ja ühe mõiste alla koondatakse vähemalt neli asja: infopuudus, keeleerinevus, kaasamiskogemuse nappus ja massikäitumise spetsiifiline iseloom. Ükski neist ei tähenda loomuomast rumalust – kolm esimest on kommunikatsiooniprobleemid ja neljas on organisatoorne küsimus – ning kõik neli on välditavad.