Pasha asemel

Kui kunagise tselluloosivabriku ja praeguse Fahle maja ühte avarasse korterisse sisse seatud kodurestorani Loft astume, võtab meid juba uksel vastu hullutav koogilõhn, mis kõik mõtted kevadisest lahjenduskuurist hetkega peast pühib.

Ja muidugi seisab seal ka söögikoha lahke ja naerune perenaine Signe Steinert, kelle erkpunane kleidivärv harmoneerub kõrgete lagede ja paekiviste seintega söögitoa punaste toolidega.

«Mulle meeldivad lihtsad toidud ja naturaalsed maitsed,» toob kodurestorani perenaine esile ühe põhjuse, miks ta just krõbeda muretainapõhjaga kohupiima-mannapudru koogi pühadeks välja pakub. See on soodne, lihtne teha, ja kui vaja, saab ses ära kasutada hommikusöögist üle jäänud mannaputru – nii et ka ratsionaalsus käib retseptiga kaasas.

Aur ja niiskus
Et siidja sisuga, kohevast ja mahlakast küpsetisest ei puudu pühademenüü olulised komponendid kohupiim ja munad, kõlbab see klassikalise lihavõttemaiuse pasha asemel ideaalselt. «Pähkleid, rosinaid, sukaadi ja kuivatatud jõhvikaid lisades saab täidis veelgi rikkalikum.

Samuti võib seda teha tainata, vormiroana, ja serveerida koos kisselliga. Suvel istuks hästi peale ka marjad,» loetleb Signe Steinert äsja ahjust tulnud koogi häid omadusi söögitoast klaasseinaga eraldatud köögis, mis ei jää proffide omale alla.

Muu hulgas on seal aurupahvakaid «tulistav» niiskusküpsetusega ahi, mis on eriti hea leiva ja saia tegemiseks – need valmistab perenaine külalistele alati ise. Samuti aurutaja, sest kala ja köögiviljad meeldivad Steinertile pigem aurutatult, nii on tervislikum ning säilib nende ehe maitse ja värv.

Veise-, sea- ja linnufileedki meeldib talle kahes targas ahjus naturaalse maitse hoidmiseks küpsetada just madalal temperatuuril, ning sel moel tehtud sea sisefilee punaveini-kirsikastmega on seni olnud üks menukamaid roogi. Maitseainetega on ta samuti eheduse säilitamise huvides tagasihoidlik: sool, pipar, ürdid, ei muud. Kui tooraine on värske, polegi rohkemat vaja, avab ta oma eelistusi.

Lisaks on köögis nõudesoojendajad, mis selleks, et road jõuaks lauale soojalt, on eriti tähtis. «Ega sääraste abilisteta köögis üksi toimetades hakkama ei saakski,» tõdeb perenaine, lisades, et lõuna- või õhtusöök rohkem kui 16 külalisele korraga käiks lihtsalt üle jõu.

Seda ka siis, kui vanem poeg Oliver abiks on. «Pealegi kaoks suurema hulga inimestega see privaatsuse võlu ja õhustik, mida kodurestoran pakub,» usub ta.

Kogu see moodne köögitehnika pole Steinerti puhul sugugi ime, sest enne läinud sügisel kodurestorani avamist töötas Tartu Ülikooli kaubandusökonoomiku haridusega naine pikka aega Miele kodutehnika esinduses. Mingil ajal jäi aga töömaht oluliselt vähemaks.

Et kokanduspisik ja toidukirg olid naisel ammu veres, läkski ta Tallinna teeninduskooli kokaks õppima. «N-ö vanalt õppida pole ainuüksi kasulik, vaid ka ütlemata mõnus. Soovitan kõigile!» muheleb Steinert.

Munavärv sibulakoorest
Ehkki teinekord on tal kuuma ahju ees askeldades selg märg ja ka kodutehnikaga kaupleb ta nüüd kodurestoraniga samas majas edasi, ei kavatse Steinert toidu tegemise-jagamise naudingust niipea loobuda.

«Kuniks on õiget tunnet, entusiasmi, kihku ja jaksu, ma restoranihobi ei jäta,» tähendab ta ning tunnistab, et pole elus saanud oma tööst nii palju positiivset tagasisidet ja tänu kui praegu. Ning juba veeretabki mõtteid esimeste toidulaua kevadekuulutajate spargli, karulaugu ja jänesekapsa poole.

Enne tulevad aga lihavõtted, kus Steinerti kodus on aukohal sibulakoortega värvitud munad, enamasti pasha pähklite, sukaadi ja muu hea-paremaga ning pühade­kringel või -sai. Mitte siiski enam 40 munaga, nagu tegi tema Peipsi äärest pärit vanaema.

Kohupiima-mannapudru kook