Esmakordselt lubas kohus vanematel lapsendatud beebist lahti öelda

2011. aasta detsembris tõid Kerli ja Jaanus haiglast koju oma lapsendatud poja Kevini. Õnn jäi aga üürikeseks, sest kõigest mõni kuu hiljem diagnoositi lapsel raske puue, vahendas ERR Uudised «Pealtnägijat».

Kerli sõnul oli laps kogu aeg närvilisem ja tahtis olla pigem ühe külje peal. Ka ei hakanud ta ilusti kaela hoidma. Lapse perearst ütles, et asi ei ole õige, ja järgmisel korral pani juba lapsele aja uuringuteks spetsialisti juurde.

2012. aasta 26. märtsil saabus Tartu arstidelt uuringute vastus. Ultraheli ja magnettomograafia uuringud tõid päevavalgele, et Kevinil on kaasasündinud raskekujuline aju arenguanomaalia ehk sügav puue, mille puhul ennustatakse imiku elueaks maksimaalselt üht aastat.

Arstid, kes tuvastasid lapsel lihtsustatult öeldes peaaju osalise puudumise, andsid väga selgelt mõista, et laps tuleb viia hooldekodusse, sest ta vajab ööpäevaringset valvet ja hoolitsust just meedikute käe all.

Lapsest loobumine oli sisuliselt sundkäik

Idee kaaluda lapsendamise seaduslikku tagasi pööramist panid Kerlile ja Jaanusele ette meedikud ja Tartu maavalitsuse lapsendamise spetsialistid, kes kirjeldasid noortele äärmiselt keerulist tulevikku koos niivõrd raskelt haige pojaga.

«Sellel oli mitu põhjust. Üks põhjus on see, et kodus kasvatada ei saa, siis tahtsime anda teda hooldekodusse, kus on kogu aeg arstid, hooldajad, vastavad kasvatajad, kõik olemas. Üks variant oleks olnud see, et oleksime pidanud ise selle kõik kinni maksma. Aga kui me kuulsime rahalisest poolest, siis see oli väga, väga suur summa, mida meie perekond kohe kindlasti ei oleks olnud võimeline maksma igakuiselt,» ütleb Kerli.

Teine variant oleks olnud saada riigi toetust, kuid siis oleks Jaanus ja Kerli pidanud loobuma ametlikult oma vanemlikest õigustest. «See oleks tähendanud, et kui me tulevikus oleks tahtnud teist last, siis see oleks olnud suhteliselt keeruline. Seetõttu otsustasimegi, et me proovime siis parem tühistada,» selgitab Kerli.

Sisuliselt oli loobumine sundkäik. Ent kui teoorias oli see mõeldav, siis praktikas ei olnud keegi sellist sammu varem Eestis teinud. Siin tuli noortele appi Tartu maavalitsuse lastekaitse peaspetsialist Tiina Kivirüüt, kes elas neile kaasa juba hetkest, kui nad oma lapsendamise teed aastaid varem alustasid.

«See oli väga küsitav, sest praegune perekonnaseadus annab väga vähe võimalusi. Ka juriidiliselt oli keeruline leida sellele põhjendust. Eelkõige just mitte sisu mõttes, vaid juriidilises mõttes, et kuidas leida see alus perekonnaseadusest,» ütleb Kivirüüt.

Kohus: haigla eksitas vanemaid lapse tervisliku seisu osas

Palganud endale appi advokaadi, otsustasid Kerli ja Jaanus katsetada, kas nad suudavad luua pretsedendi Eesti kohtupraktikas. Ettekäändena loobumiseks tõstsid nad esile, et neid on eksitatud lapse isiku osas, sest tervislik seisund on oluline isikut iseloomustav tunnus. Oli ju see Lõuna-Eesti haigla, kus Kevin sündis, kohtule välja andnud dokumendi, kus kinnitati must-valgel, et tegemist on igati terve lapsega.

«Seal ei olnud vastavat aparatuuri lapse uuringuks ja kindlasti on põhjus ka see, et meil puudub seaduslik alus, mis kohustaks lapsendamisele minevaid lapsi uurima. Ei ole määrust, kus oleks näidatud, et kindlasti on vaja lapsele teha aju-uuring,» sõnab Kivirüüt.

Arstide hinnangul ongi nii, et kui vastsündinul väliste tundemärkide järgi midagi viga ei ole, siis teda põhjalikumale uuringule ei saadeta. Nagu selgub kohtuotsusest, on väidetavalt ka varem ette tulnud sellist eksimust, et sündimise hetkel terveks tunnistatud lapsel ilmnevad mõne aja möödudes tõsised terviserikked.

Kerli ja Jaanus alustasid kohtuteed mullu kevadel. Üllataval kombel sujus valulik protsess aga osapoolte teineteisemõistmises. Juba tänavu 9. jaanuaril tunnistas Tartu maakohus Kerli ja Jaanuse lapsendamise õigustühiseks. Põhjenduseks see, et haigla eksitas neid lapse tervisliku seisundi osas. Neile anti lapsendamiseks beebi, kes dokumentide järgi oli terve, kuid kellel kõigest neli kuud hiljem tuvastati sügav puue.

«Kõige tähtsam oligi see, et lapsendamine kuulutati kehtetuks. Arvangi, et me ei peaks praegu keskenduma sellele, et otsida süüdlasi. Pigem arvan, et selles loos ongi raske süüdlast leida. Seal oli mitmete väga õnnetute asjade kokkulangemine pigem,» tõdeb lastekaitsespetsialist.