Jaan Männik: loodan, et uut parteid ei lähe vaja

Miks seda uut parteid on Eestile vaja?

Sellepärast, et me räägime parempoolsest parteist. Kui vaadata praeguseid reitinguid, siis on vasakpoolsed ülekaalus. Ma usun, et see oleneb nendest poliitilistest küsimustest, mida me oleme pool aastat arutanud, et on mingisugune probleem usaldusega parempoolsete parteide ja rahva vahel.

Eestis on üks väga korralik ja pikka aega eksisteerinud partei, see on Reformierakond. Okei, nende reitingud on tõesti viimase poole aasta jooksul langenud ühe väikse skandaaliga seoses, aga juba ilmutavad need reitingud tõusmise tendentsi. Tegemist on pikkade traditsioonidega parteiga. Teie kui ettevõtja, kui kapitalist, peaksite olema selle erakonnaga rahul. Mis teile selle erakonna juures ei meeldi?

Viimastel valimistel ma hääletasin Reformierakonna poolt, aga järgmistel ma seda ei tee.

Miks?

Ma usun, et te teate, mul ei ole kõige paremad suhted tänu sellele, mis juhtus Eesti Pangas, kes Eesti Panga presidendiks sai.

Mis teil seal siis juhtus või kellega te läbi ei saa? Kas need on isiklikku laadi probleemid Reformierakonnaga või olid need ikkagi maailmavaatelised?

Ma usun, et need probleemid Reformierakonnaga tulenesid sellest, et meil olid erinevad nägemused, kes peaks panga presidendiks saama. Nüüd see, kes sai presidendiks, ega ma üksinda seda otsustanud, nõukogus oli ju viis inimest, nii et see oli nõukogu nägemus.

Ma saan aru, et teie vastandumine Reformierakonnaga ei ole maailmavaateline ja Eesti riigi heaolust või tulevikust lähtuv probleem, vaid kuidagi isiklik?

Maailmavaateline see ei ole, programmiline see ei ole – absoluutselt mitte. Ma ainult ütlen seda, et see suhe, mis mul täna Reformierakonnaga on... Tähendab, mul oli väga hea suhe enne, kui valiti president. Sain kokku peaministriga, sain kokku juhtivate inimestega. Täna mitte kellegagi. Andrus Ansipile ma saatsin uusaastatervituse SMSi ja sain vastuse: «Aitäh».

Tallinna Ülikooli teadlane Tõnis Saarts on välja toonud uue partei moodustamise eel neli väga olulist küsimust. Ma usun, et te neid küsimusi teate, ma küsin need teie käest üle. Esimene oluline küsimus on see, kes on selle erakonna juhtliige või tuumik? Kui te peaksite seda sügisel moodustama hakkama, kes selle partei tuumik ja liider hakkab olema, kas see on Jaan Männiku partei või hakkate sellele uut vappi otsima?

Ütleme nii, et praegu ei ole mitte kedagi rohkem kui mina. Minu plaan on, et ma lükkan selle asja käima. See päev, kui me oleme moodustanud ühe partei, on seal mingisugune grupp inimesi, kes otsustab, kes seda juhib.

Teil ei ole praegu õrna aimugi, kes need inimesed on või kes see grupp on, te ei ole mingite oma sõpradega rääkinud?

Mul on päris palju aega.

Pool aastat.

Ei ole, valimised on kahe aasta pärast.

Seda küll, aga kui te hakkate oma parteid moodustama, kuidas see ikkagi käib? Te olete ju kellegagi oma mõtet arutanud, see ei ole kuidagi niimoodi, et täna hommikul tuli mõte pähe, ma teen pressiteate ja siis... mul ei ole ühtegi mõtet.

Mihkel, ärge muretsege selle üle, et mul ei ole administratiivseid juhtimiskogemusi.

Kindlasti on, aga te päris üksinda sellega ometi hakkama ei saa.

Tuleb üksinda alustada, siis sa vaatad, kellega hakkad tegema. Umbes läheb vaja 10-12 inimest selles tuumikgrupis.

Ja praegu on olemas ainult üks inimene ja see olete teie, härra Männik?

Nojah, täpselt nii. Kuskilt peab see ju hakkama.

Selge, järgmine küsimus, mille Tõnis Saarts on välja toonud: milline saab olema selle erakonna täpsem maailmavaateline suunitlus? Mille poolest hakkab see erinema Reformierakonna omast?

No mitte eriti. Eesti parempoolsuse probleem ei ole mitte programmiline, vaid see on üks usalduskriis, selles on küsimus. Seal saab olema natukene teine rõhuasetus – me peame rohkem tegelema majanduskasvuga. Sellest ma olen rääkinud mitu aastat ausalt öeldes.

Reformierakond tegeleb sellega täpselt samamoodi.

Nad ei ole seda niimoodi esile toonud, aga ma ütlen niimoodi, et siin suuremat vahet uue programmi suhtes ei ole, aga teatud asju tuleb rõhutada. Mis on Eesti suurim probleem? Minu arvates on see väljaränne, sellest olen ma ka aastaid-aastaid rääkinud. Ja mida me siis teeme, et inimesed lähevad siit ära? Palgavahed Eesti ja Soome vahel on liiga suured, me peame seda väiksemaks tegema ja see on ainult võimalik majanduskasvuga.

Selge. Järgmine küsimus, mida Tõnis Saarts on uue erakonna tekkimise eel püstitanud, on see: kas see on realistlik, et saadakse kokku 1000 liiget ja ehitatakse üles elujõuline ja üle-eestiline organisatsioon? Ma saan aru, et ega teil peale enda ühtegi inimest praegu ei ole, aga teil on vaja tuhat kokku saada, kust te need tuhat inimest võtate?

Usaldage minu organisatoorset võimet.

Organiseerite need tuhat inimest?

Jah.

Väga tore. Järgmine küsimus: kust tuleb raha? Res Publicale andis raha Olari Taal, kus teie raha tuleb? On teil endal nii palju raha? Kui palju ühe uue partei tegemine üldse maksab?

Tähendab, see on ka loomulikult üks küsimus, millele ma olen mõelnud.

Väga oluline küsimus.

Aga kui me vaatame näiteks Euroopa Liidu valimisi, siis Indrek Tarand sai ju väga palju hääli väga väikese rahaga. Ta ise on öelnud, et 50 000 Eesti krooni, sellega ta sai Euroopa Parlamenti.

Ta on tuntud, armastatud saatejuht, inimene, keda kõik tunnevad.

Jah, täpselt nii, aga mida ma tahan öelda, et Facebooki ajastul on vaja innovatiivsust. Ma ütleks, et inimesed kokku saada on suurem probleem kui raha.

Saate inimesed kokku, hakkate Facebookis oma asja ajama ja küllap need valijad tulevad, hästi. Te olete väliseestlane, Jaan, eks neid väliseestlasi on siin ju ka varem poliitilisel maastikul figureerinud, tulnud suure furooriga, toonud väga head skoorid. Meenutame näiteks Jüri Toomepuud,  keda ju keegi õieti ei teadnudki, aga kes tõi meeletul hulgal hääli ja pärast seda kõrbes. Mäletate Hain Rebast, kes teatavasti oli Eestis minister, aga pärast üht suurt kriisi tõmbas saba jalge vahele. Minu küsimus on see, kas te seda ei karda, et Eesti valija ei pruugi väliseestlast omaks võtta – tal on ikkagi mingi selge distants väliseestlastega ja niisugune väliseestlase poolt kokku pandud partei ei ole talle ikkagi mõistetav või ei tundu turvalise valikuna?

Ma olen 20 aastat Eestis elanud ja ma ei kurda, et inimesed mind ei usaldaks. Ma leian isegi, et mul on päris hästi läinud ja ma olen üldse selles mõttes õnnelik inimene, et ma olen väga huvitavat elu elanud. Kõige huvitavam periood on olnud need 20 aastat siin Eestis. Ma olen suurettevõtet juhtinud, Eesti Panga nõukogu esimees... ma ei ütleks, et kui ma olen juhtinud Eesti Panka, et seal oleks mingi suur vastuolu olnud, et ma olen väliseestlane.

Rõõm kuulda. Üks asi on partei programm, mis Reformierakonna omast erinema ei hakka. Aga missugused on teie eelistused nii-öelda rohujuure tasandil. Näiteks täna oli suur homoteemaline debatt, mis liigub pendlina ja aeg-ajalt ikka tuleb see üles. /---/ Kas homod peaksid teie hinnangul Eestis saama kooselu registreerida?

Mina ei leia, et see nüüd on kõige suurem ja tähtsam küsimus, mida tuleks kohe hakata arutama.

Hästi, kuidas teile tundub see venelaste küsimus, mida me täna saate esimeses lõigus arutasime?

Tähendab, kui rääkida sellest vasakpoolsusest, kus on ka Keskerakond ja Keskerakonnal on väga palju vene valijaid, siis mina väldin selle analüüsi. Põhjus on selles, et ma ei elanud siin nõuka ajal, ma ei valda vene keelt. Küll aga valdan seda Skandinaavia mudelit – kuna ma olen 40 aastat Rootsis elanud ja valdan rootsi keelt –, mulle meeldib Eestis analüüsida seda mudelit. Kui tahad tunda üht ühiskonda, pead seda keelt oskama, Venemaad... Sellest, et ma vene keelt ei oska, tundsin ühe korra väga suurt puudust, muidu saab 20 aastat Eestis elada, ilma et see mind häiriks.

Ja see üks kord oli pronksöö. Siis oleks tahtnud ise jälgida, mida Vene kanalid ütlevad selle kohta, aga see läks minust mööda.

Jaan, sellest väliseestluse teemast me korra libisesime üle, ma tahaksin ühe küsimuse veel esitada. Jüri Toomepuu ja Hain Rebase näited olid ebaõnnestunud. Meil on üks näide õnnestunud väliseestlasest poliitikust, see on meie president Toomas Hendrik Ilves. Kuidas teile tundub, kuidas tema on saanud hakkama Eestis selle usalduskriisi selgitamise või leevendamisega, mis viimase poole aasta jooksul on jutuks olnud?

Ma ütleksin Toomas Hendrik Ilvese kohta seda, et kui teda valiti, siis mõlemad voorud ma väga toetasin, et ta saab presidendiks. Ma usun, et kui ühiskonnas on kriitikat Toomas Hendrik Ilvese suunas, siis minu arusaam on, et see ei tulene sellest, et ta on väliseestlane, see tuleneb tema vaadetest. Nii et minu meelest on tema hästi hakkama saanud, aga ega ma igas küsimuses ka tema nägemust ei jaga.

No millises küsimuses te ei jaga tema nägemust?

No ütleme nii, et Toomas Hendrik Ilves ei ole majandustaustaga inimene ja ma ise olen ju rääkinud, et me peaksime Eestis rohkem rääkima ja prioritiseerima majandusküsimusi, tema räägib sellest võrdlemisi vähe.

Võib-olla president ei peagi rääkima majandusküsimustest?

Minu meelest president peaks... see on ju nagu juhtimine, kui sa juhid ettevõtet, parteid või oled president, siis sa pead tegema mingid prioriteedid. Me ei saa rääkida 25 asjast, sest siis kaob ära punkt, mis on tähtis. Minu meelest me oleme liiga vähe rääkinud majandusest, majanduskasvust. Terve Euroopa räägib majanduskasvust. Meil oli ju Eestis aastatel 1997-2007 keskeltläbi seitse protsenti majanduskasvu, palgad tõusid, inimesed elasid paremini. Nüüd on Euroopas ja Eestis ka oodata aastaid madalat majanduskasvu ja me peaksime arutama majandusküsimusi. Aga ma saan aru, et inimesed on erinevad, mina olen väga palju tegelenud majandusega, president vähem.

Viimane küsimus, härra Männik: kui tõsine teil see plaan luua uus partei ikkagi on?

Ma loodan, et seda ei ole vaja, aga ma usun, et seda läheb vaja.