Vandeadvokaat: puutumatuse mõte ei ole üksikuid saadikuid privilegeerida

Volensi sõnul on saadikupuutumatuse ehk immuniteedi sätestamise eesmärk nii Eesti kui teiste arenenud riikide põhiseadustes esmajoones see, et kindlustada parlamendi toimimisvõime. Tema sõnul peab see tagama, et riigikogu saadikuid ei saaks täitevvõimu poolt kriminaal- või muud sarnast menetlust kasutades takistada riigikogu töös osalemast ja seeläbi mõjutada riigikogu otsuste vastuvõtmist.

«Saadikupuutumatuse eesmärgiks ei ole anda üksikule riigikogu saadikule mingit eriseisundit võrreldes teiste kodanikega, vaid üksnes see, et ta saaks osaleda parlamendi töös. Sellest eesmärgist lähtuvalt tulekski saadikupuutumatuse detaile seaduses sätestada,» ütles ta Postimehele.

Tema sõnul mõistetakse näiteks Saksa õiguskirjanduses immuniteeti ka nii, et üksik saadik ei saa loobuda oma puutumatusest ega nõuda, et parlament ta puutumatusest vabastaks – põhiseaduskomisjoni esitatud eelnõu seevastu võimaldab saadikul puutumatusest loobuda. «See peab olema üksnes parlamendi kui institutsiooni otsus. Tegemist ei peaks olema niisiis mitte saadikuprivileegiga, vaid parlamendi kui institutsiooni privileegiga ning osaga parlamendiautonoomiast,» lausus Volens.

Ta oli kriitiline eelnõu seletuskirjas sisalduva õigusvõrdleva analüüsi suhtes, mis tema hinnangul ei vasta nendele nõuetele, mida riigikogu on eelnõude ettevalmistajatelt õiguspoliitika arengusuundades nõudnud. Eelkõige ei vasta õigusvõrdlev osa tema sõnul küsimusele, mida teistes riikides immuniteedi all mõeldakse, vaid keskendub ainult küsimusele, kuidas menetluslikult toimub immuniteedi ära võtmine selles osas, milles ta kehtib. Volens tõi näiteks, et Saksamaa vastavate sätete käsitluse juures on jäetud täielikult tähelepanuta, et immuniteediga on hõlmatud üksnes Bundestagi liikme kinnipidamine ja talle süüdistuse esitamine.

«Muude võimalike menetlustoimingute osas on Bundestag alates oma 5. legislatuuriperioodist (1965–1969) järjekindlalt immuniteedist loobunud. Puutumatusest loobumist põhjendatakse eelkõige sellega, et saadiku suhtes mis tahes kuriteokahtluse avalikkuse ette kerkimise korral takistab saadikupuutumatus ning selle äravõtmise menetluse läbiviimine igal üksikjuhul tunduvalt rohkem saadiku tööd parlamendis, kui kriminaalmenetluse reeglite kohaselt menetluste läbiviimine ning tõendite kogumine võimaliku kahtluse hajutamiseks või kinnitamiseks,» rääkis vandeadvokaat.

Seega on tema sõnul sealse puutumatusest loobumise eesmärk tagada parlamendi kui institutsiooni usaldusväärsus rahva silmis ning anda võimalus saadikutega seotud kahtluste kiireks hajutamiseks läbi menetlustoimingute lubamise.

Volensi sõnul mõistetakse immuniteeti nii Suurbritannias kui mõningate eranditega USAs üksnes kui kaitset vahistamise eest, samas kui põhiseaduse teksti tasemel käsitletakse seda Eestiga sarnaselt Saksamaal ja Prantsusmaal. «Ka Eesti enda 1920., 1933. ja 1938. aasta põhiseadus sisustasid saadikupuutumatust kui keeldu ilma riigikogu nõusolekuta tema liiget vangistada, välja arvatud juhtumised, mil ta on tabatud kuriteolt. Muud menetlustoimingud piiratud ei olnud,» osutas ta.

Praegune eelnõu liigub tema hinnangul nende lahenduste, eelkõige aga Saksamaa Bundestagi avatusele ja läbipaistvusele suunatud puutumatusest loobumisega võrreldes paljudes küsimustes vastassuunas. «Jääb mulje, et eelnõu koostaja lähtub immuniteedist kui saadiku isikuga seotud ja selle isiku huvides sätestatud privileegist. On äärmiselt kahtlane, kas selline lähtepunkt vastab tänasele ühiskonna ootusele riigikogu läbipaistvuse ja usaldusväärsuse osas, eriti kui põhiseadus niivõrd laia kaitse andmist mingil viisil ei nõua,» ütles Volens.

Riigikogu liikmete immuniteedimenetlust reguleeriva eelnõu andis teisipäeval riigikogu menetlusse põhiseaduskomisjon.