Andreas Trossek: eesti kunst kui hästi­varjatud saladus

Võiksime isegi visandada Ideaalse Kunstikriitiku koondportree. Usaldusväärsema kuvandi huvides võiks ta olla vähemalt keskea ületanud mees parimais aastais, kes kirjutab regulaarset kunstikriitiku kolumni mõnes Eesti loetavamas päevalehes, näiteks turuliider Postimehes. Tema populaarteaduslik kirjutuslaad oleks süntees 19. sajandi rahvavalgustuslikust entusiasmist ja 21. sajandi maailmakodaniku blasé’st, isegi välimuselt meenutaks ta natuke Jakob Hurta. Ühes käes 20. sajandi lääne modernse ja järelmodernse kunsti ajalugu ja teises käes kohaliku kunstiajaloo lühikonspekt, seletaks, innustaks ja suunaks ta väsimatult rahvahulki, jutlustades programmiliselt hüvedest, mis laienevad igale kodanikule nüüdiskunsti mõistma õppimisega. Ta ei tohiks olla kindlasti liiga noor – andes riietuselt ja kehahoiakult igati välja karismaatilise ülikooliprofessori mõõdu, kuuluks talle kunstivaldkonna arvamusliidri konkurentsitu monopol eelistatavalt juba nõukogude ajast. Tema lühikesed, ent tabavad artiklid ilmuksid kas päev enne kunstinäituse avamist või läheksid trükki näituse avapäeval, et kunstnikud saaksid lõigata maksimaalset kasu meediakajastusega kaasnevast publikumenust. Iga kuu-kahe tagant läheks ta komandeeringusse kas rahvusvahelisele kunstibiennaalile, kunstimessile või olulisele suurnäitusele metropolimuuseumis, unustamata seejuures kajastada väikse maakonnamuuseumi huvialaringi lillepildinäitust.