/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2013/03/01/1613200t1h04f8.jpg)
Hüvastijätukiri Heino Kiigele.
Tellijale
Aednik ja jäämurdja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heino! Täna saadetakse su põrm Kaarli kirikust Acheroni vetele. Sinu hing võib seda kõike jälgides mõelda: kui väike on mu viimne lootsik! Pähklikoor selle laeva kõrval, milles sa jäistest või tormistest elumerelainetest läbi murdsid. Su hing võib mõelda aga sedagi, et just niisugune tammine laevuke sobib lõpetuseks ühele loojale, kellel pikk elu elatud ja kes – nagu Vargamäe Andres oma viimsel asemel, küüni heintel end välja sirutanud – võiks jumalamehe kombel öelda: «Issand, nüüd lased sa oma sulase rahus minna, sest mu silmad on su õnnistust näinud.»