Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/02/22/1592354t1haf08.jpg)
Napilt kuu aega tagasi oleksin välja naernud mõtte, et minusugune vägivallateemadest hoiduja, kes krimiuudiseidki väldib, võib vaimustuda tõsielulisest reisikirjast trellide tagant. Ent praegu naerab hoopis narkosmugeldamise eest karistatud Ervin Bernhardti «Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust». Naerab viimasena ja paremini.
Kuidas «Minu»-sari trellide taha jõudis? Alustagem algusest: ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes pole lugenud ühtegi «Minu»-sarja reisiraamatut. Raamatupoodide müügiedetabelite tipus troonivad need nädal nädala järel. Raamatukogudeski on «minukad» nõutud kaup, ühtse kujundusstiiliga sarja valged raamatuseljad torkavad riiulitel kergesti silma, peibutades kaasa haarama.