Ilves tervitas mõttetalgulisi

Head sõbrad, kallid kaasamõtlejad.

Ma ei tea, kui palju meid on maikuu esimese päeva hommikul kogunenud kõikjal Eestis avatud mõttekodadesse. On meid viis, kümme või sada tuhat?

Aga kas arvul on üldse tähtsust? Kas miljardi elanikuga riigis tehakse targemaid otsuseid kui seal, kus rahvast veidi üle miljoni? Kas on üldse mõtet mõtteid loendada?

Tähtis on, et me tahame ühendada oma vaimujõu, et me mõtleme oma kodukohale, oma riigile, ja kõigele sellele, kuidas teha elu Eestis paremaks.

Üks kogemus, mille täna endaga kaasa võtame, on erinevate arvamuste ja seisukohtade rohkus. Just erinevused ongi väärtuslikud, sest vaieldes ja selgitades ei takerdu me vanadesse tõekspidamistesse vaid leiame uusi lahendusi. Veelgi tähtsam - me sõnastame uusi küsimusi.

Muidugi on ka üksi mõnus mõtelda. Paljud seda täna ka teevad väljaspool «Minu Eesti» ürituse raami. Oma pere ringis või koos sõpradega lõket tehes või eelmise aasta kogemuse ajel näiteks prügi koristades. Ega nad seepärast halvemad ole.

Koos mõtlemise mõnu olen kogenud Presidendi Kärajateks nimetatud mõttetalgutel ja Presidendi Mõttekoja aruteludel. Neil jutuajamistel ei ole õiget ja vale arvamust, tarka või lolli mõtet. Igaühel on oma vaatenurk, oma ekspertiis. Tark on see, kes kuulab ja ütleb oma mõtte välja nii, et ka teised sellest aru saavad ja tulu leiavad.

Tänaste mõttetalgute puhul pean kõige olulisemaks, et igast heast mõttest saaks tulevikus tegu. Kui mitte varem, siis eeloleval sügisel kindlasti. Siis on kohalikud valimised, mille tulemus määrab järgmisteks aastateks meist igaühe kodukoha arengu. Just linna- ja vallavolikogud peavadki saama pidevalt tegutsevateks mõttekodadeks. Kuidas saabki kohalikku elu edendada, kui mõtteid selleks pole?

Head sõbrad.

«Minu Eesti», aga õigem oleks ju öelda - «Meie Eesti» -, ettevalmistamise käigus on mind, aga ka paljusid teisi, häirinud kampaania kohati vastandav toon. Mõni näeb üldrahvalikku ajurünnakut internetiajastu alternatiivina meie põhiseaduses paika pandud institutsioonidele, või kui võimalust näidata koht kätte kohalikule võimule, kes on justkui kaotanud silmist sihi ega kuula rahva tegelikke soove.

Mina näen seesuguses vastandumises pigem katset hankida tagaukse kaudu rahva mandaati, sest peasissekäigu asukoht on meelest läinud. Eestil parlamentaarsele otsuste langetamise korrale paremat alternatiivi ei ole, mistõttu pole meil ka mõtet end eksiradadele seada.

Loomulikult kõlavad täna mõttekodades ka kogu Eesti käekäiku puudutavad suured ja lennukad riigimõtted. Loodetavasti suudame täna olla küpsemad kui kümmekond aastat tagasi, mil langesime Eesti Nokia otsimise lõksu. Üht ja ainsat suurt ideed, mis võluvitsana kõik me probleemid lahendab, ei ole paraku olemas. Seda enam, et kõige olemuslikumale küsimusele oleme kahel korral, 90 ja 20 aastat tagasi kõik koos juba jaatavalt vastanud - meil on oma Eesti riik. Eestit kui riiki tulekski käsitleda kui eestlaste pika-ajaliste mõttetalgute keskset ideed.

Meil pole üht vaenlast, keda võita. Pole suurt ja anonüümset süsteemi, millele peaksime vastanduma ja mis tuleks asendada. Selle asemel seisab me vastas sageli mõttelaiskus ja apaatia - passiivne ootus, et keegi kusagil peab midagi minu heaks tegema, et minu roll kodanikuna piirdubki vaid oma valimisõiguse realiseerimisega.

Täna me anname just sellele vastasele lahingu. Täna me teeme algust ja nii ka jätkame, et ühiselt tugevdada esindus- ja otsedemokraatia vahelist nõrka lüli.

Eesti edasiminek sõltub sellest, kui omaks me teeme endile oma riigi, oma parlamendi, oma erakonnad. Eesti homne sõltub sellest, kas meie riik on ikka meie oma. Et kui me ütleme «ma armastan Sind, Eesti», kas siis Eesti riik vastab samaga? Meie parem homme sõltub sellest, kui palju oleme valmis oma oskusi ja aega panustama, et teha elu Eestis paremaks.

Me kõik oleme just praegu selleks valmis. Jõudu tööle.