Hulljulged sõuavad üle Atlandi

Hansseni seitsme aasta taguse seikluse ajal ilmnes juba kahe nädala järel ootamatu tõsiasi, et toitu sai liiga vähe kaasa võetud. Ülejäänud kaheksa nädalat tuli kõhu arvelt kõvasti kokku hoida, mistõttu iga mees kaotas kaalust keskmiselt 17 kilo. (Võrdluseks: Kreek kaalub 91 kilo ja on 193 cm pikk.)

Seekord on seltskond pakkinud kaasa 350 kilo toiduaineid: kaerahelbeid, nisutangu, maisijahu, riisi, kartuleid, ube, juustu, tuunikalakonserve. Joogivett puhastavad nad eriseadmega ookeaniveest.
Sadakond päeva järjepidevat sõudmist kurnab kahtlemata keha, ent samavõrd karmilt võib see räsida ka vaimu. Kuidas lõputul ookeanil vaimselt vastu pidada?

Kreek jääb kolmeks-neljaks sekundiks mõttesse. «Kannatlikkusega, arvan,» pakub ta. Siis hõikab kapten Hanssenile: «Jordan! Mis on kolm hädavajalikku tegurit, mis aitavad üle ookeani sõuda?» Vastust ära ootamata teatab: «Lisaks teistega arvestamine ja nendest arusaamine.»

Aga ikkagi, teha kümneid ja kümneid tuhandeid kordi ühte ja sama liigutust, ümberringi ainult lained?
«See on mediteeriv tegevus,» selgitab Kreek inglise keeles, «mis lõdvestab ja toob rahu. Me elame keskkonnas, kus meid pidevalt meelelahutatakse ja stimuleeritakse, näiteks telefonidega.

Kui saad selle kõik eemale tõrjuda, juhtub imelik asi: su meeled tõuseks justkui uuele tasemele, mida sa ei osanud isegi võimalikuks pidada.»

Kuigi seikluse planeerimine kestis kolm aastat – ja ikkagi tekkis Dakaris paadi kättesaamisega bürokraatlikke probleeme –, polnud treenimine selleks sugugi kontimurdev.

«Olümpiaks treenisin 3–5 tundi päevas, väga intensiivselt, ülejäänud aja sõin, magasin ja käisin massaažis,» meenutab Kreek. «Nüüd oli valmistumine füüsiliselt rahulikum, 20 minutit kuni poolteist tundi korraga päevas. Jah, seda on väga vähe.

Sest üle ookeani sõudmine ongi väikse intensiivsusega. Erinevalt olümpiavõistlusest, mis on väga lühike – isegi maratonijooks kestab vaid 2–2,5 tundi. Energiakulu on siin täiesti teistsugune. Kui tuleksin sellele seiklusele heas olümpiavormis, saaks see mulle takistuseks, sest siin peab olema pehme, lisarasvaga, mida keha saaks tasapisi kasutada.

Ja seikluse lõpus, kuna oled saanud vähe puhata, hakkab organism sööma oma lihasmassi. Üks paremaid mooduseid selliseks pikaks reisiks valmistumisel on end lihtsalt vormi sõuda ja lasta kehal uue olukorraga harjuda. See võtab 4–8 nädalat.»

Kummatigi on üle ookeanide sõudmine muutunud järjest populaarsemaks. Viimase pooleteise kümnendiga on selliseid seiklusi ette võtnud üle 450 meeskonna ehk üheksa korda rohkem kui terve eelmise sajandi jooksul kokku. Kuid iga kolmas neist on selle katki jätnud ning meeskond vajanud päästmist.

Kreegi sõnul kujutavad suurimat ohtu hiiglaslikud konteinerlaevad, mis võivad nende paadist nii üle sõita, et ei märkagi seda. Riskide vähendamiseks on neil radarireflektor, mis teeb teistele nende väikse aluse paremini märgatavaks. Loomulikult kuuluvad varustusse signaalraketid, satelliittelefon, päikesepaneelid jms.

Teist suurt ohtu kujutavad ilmaolud. «Kui tuleb suur torm, ei ole muud teha kui palvetada,» nendib Kreek. Vähemasti on paat selline, et kui kummuli läheb, siis keerab end ise õigesse asendisse tagasi. Pöörastes tingimustes, kui sõuda ei saa, võib vette heita langevarjukujulise triivankru, mis ei lase lainetel paati ära kanda.

Kuna soojades vetes koguneb paadi alla kõiksugust sodi, tuleb iga nädala-kahe järel käia selle põhja puhastamas. Siis peab keegi hoolsalt jälgima, et puhastajat mõni hai ei ründaks.

«Suured mereelukad pole eriti ohtlikud,» lausub Kreek. «Olen kuulnud, et vaalad võivad uudishimust paati vaid toksata. See on rohkem põnev kui ohtlik. Aga olen kuulnud ka juhtumist, kui üle
ookeani sõitnud paati ründas mõõkkala, kes lõi sinna kaks auku. Meeskonnal õnnestus need siiski ära parandada.»

Pärast sellist riskide loetelu on hea Pukonenilt küsida, kas ta kardab ka pisut.
«Ei karda. Osalt seepärast, et ma ei karda surra,» ütleb Pukonen muretu naeruga. Ent lisab siiski: «Suurim hirm on see, et ma meeskonda alt ei veaks – ei saaks vigastada või ei suudaks teistega samas tempos sõuda.»

Naine jääb maha
Kreek tunnistab, et lõpuks pani teda Hansseni kutsele jaatavalt vastama armastus seikluse vastu ja soov õppida tundma maailma. «Kui lähed metsikusse loodusesse, kus kõik on teadmata-tundmata, leiad end raskest, aga ka elu rikastavast olukorrast. Minu olümpiakogemus näitab, et kõige suuremat rahuldust tunnen siis, kui katsumus annab midagi uut. Ookeani ületamine paadiga on võimalus kasvada isiksusena.»

Räägib nagu motivatsioonikõneleja? Aga seda ta ongi. Kreek on pidanud kokku rohkem kui 100 000 inimesele innustavaid ettekandeid juhtimisest, meeskonnatööst ja muutuste läbiviimisest. Kolm aastat tagasi pälvis ta oma motivatsioonitegevuse eest Kanada spordiauhindade jagamisel koguni elutöö auhinna.

Sedasi on arusaadav, et ta suutis ookeaniseiklusele saada jah-sõna ka abikaasa Rebeccalt, kellele, nagu avaldab Kreek, ei olnud see mõte algul samuti meeltmööda.

Seda enam, et naine on neljandat kuud lapseootel ja nende esimene järeltulija Kalev Jefferson kõigest kahene. «Aga kui plaanist lähemalt rääkisime,» meenutab Kreek, «sai ta aru, et see on mulle suurepärane võimalus, mille tahan kaasa teha, ja nüüd usub tema ka selle õnnestumisesse.»
Mis oli otsustav argument, et naine ikkagi nõusse jäi?

«Me elame sel planeedil ainult üks kord,» oli Kreek talle öelnud.

Kes on Adam Kreek