/nginx/o/2013/01/18/1529332t1h7f59.jpg)
Mulle meeldib ulme ja mulle meeldivad jutukogud. Viimaste puhul: kui võtad raamatu ootusärevalt kätte, siis saad alati loota, et kui mõni jutt on jama, on järgmisel alati šanss hiilata. Kristjan Sanderi ei midagi ütleva pealkirjaga ulmejutukogu «Õhtu rannal» koosneb seitsmest loost, mis pea kõik varem ilmunud veebiajakirjas Algernon.
Sanderi kogu lugemine tundub natuke sedamoodi, nagu oleksin seotud silmadega oma raamaturiiuli juurde astunud ja huupi köiteid tõmmanud. Näe, see on nagu Strugatskid, siin pehmovõitu Asimov, kuskilt piiluvad Andrzej Sapkowski kõrvad, aga see lugu on hoopis China Miéville või midagi sarnast. Kuskilt hõljub LeGuini lõhna. Ma ei oska otsustada, kas see annab alust Sanderit pidada epigooniks või hoopis erakordselt adapteeruvaks hobikirjanikuks.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)