Mis ei meeldi vangivalvureile?

Need kaks meest, endine vanglavalvur Gustav Siniväli ja endine vanglakorrapidaja Toomas (perekonnanime ja nägu ta ajalehes avaldada ei soovi, sest «vanglaringkond tunneb mu niikuinii ära, avalikkuse ja parema tuleviku jaoks on mu sõnad näost tähtsamad») räägivad avameelselt sellest, millised olid kord ja kombed hiljuti suletud Murru vanglas ja kuidas riik oma töötajaid nöökis.

Meeste mõõt sai täis, kui kaugelt üle kümne aasta riigi sisejulgeoleku eest seisnud mehi püüti Murru vangla sulgemise järel möödunud aasta lõpus kümne kuu koondamistasust ilma jätta. Nende hinnangul teadlikult, lugupidamatult ja inetult.

Kui läinud suvel selgus, et kümne kuu koondamistasu asemel tuleks aasta lõpus leppida vaid ühe kuu tasuga, koondusid kolme päevaga 32 Murru vanglaametnikku, kes pöördusid oma õiguste kaitseks kohtusse. Mehed ei kaevanud justiitsministeeriumi ja selle haldusalas oleva ameti juhtide otsuseid kohtusse sugugi esimest korda. Olid võitnud varemgi ja võitsid ka seekord.

Liiga vähe valvureid

Praeguseks juba kaks nädalat vanglatööst lõplikult priid mehed on pärit Viljandimaalt. Nad on aastaid sõitnud tööle Tallinna külje alla Murru vanglasse ehk kodukohast 200 kilomeetri kaugusele, sest palk on olnud hea, selle üle nad ei nurise.

Gustav Siniväli asus tööle teadmisega, et valvur on vangla nurgakivi. «Kuid praegu on valvur, tegelik töötegija see, kelle peal juhid jalgu pühivad,» ütleb ta nüüd. Mehed märgivad, et Eesti vanglates on praegu puudu 77 valvurit ja need, kes alles on jäänud, teevad ära kahe, sageli isegi kolme inimese töö.

Valvur on see, kes kinnipeetavaid saadab, valvab, kontrollib. Viimastel aastatel tegi vähemalt Murru vanglas valvuritööd ka vanemvalvur, sest tal polnud lihtsalt enam kedagi käsutada. Korrapidaja Toomase tööks oli hoida koos tervet vahetust, öösiti on korravalvur pealikuks. Kui Toomas 2002. aastal Murrusse tööle läks, oli seal ligi 2300 kinnipeetavat. «Istusid nagu silgud!» nendib mees.

Kuigi siis võisid töötada veel ka hallipassimehed, oli Murrus kolme maja peale üksainus valvur, kes täitis hommikusest äratusest järgmise äratuseni kõiki ülesandeid: äratas, loendas, viis sööma, spordisaali, kooli. Ja see oli aeg, mil Murru vanglas olid esindatud kõik Eesti allilma grupeeringud.

Vanglate eest vastutav justiitsministeeriumi asekantsler Priit Kama (just tema leidis 2000ndate alguses, et las olla kõik grupeeringud ühes vanglas, miks peavad probleemid olema kõigis vanglates) on meestele tuliseks raudoraks südames. «Kui käis Bergvaldi protsess, siis valetas härra Kama, meie kõige kõrgem juht, tuimalt ERRi saates, väites, et Bergvaldil on luulud, kui viimane rääkis, kuidas Kama helistas Bergvaldile Paldiskist, küsides, kus asub Murru vangla. Asekantsler ei teadnud isegi, kus vangla asub!»

Turske, laiaõlgne Toomas on olnud aastaid vanglajuhtidele parajaks pinnuks silmas. Nõudnud oma õigusi, palganud enesele advokaadi, et survele vastata. Survet on olnud – näiteks 2006. aastal sooviti ta arusaamatul põhjusel madalamale astmele viia. 2010. aastal sai Toomas karistada – Murru vanglast põgenes kinnipeetav. «See oli täielik nonsenss! Me olime ju ammu teavitanud nii otsest juhtkonda kui ka ministeeriumi, et puuduvad okastraadid, julgestused!» pahandab Toomas. «Ainus põhjus, miks vangla pole maha lammutatud, on see, et väljas ei oota vange keegi! See pole meie jutt, vaid kinnipeetavad ise ütlevad nii.»

Karistada said vangi põgenemise eest korrapidajad ja korrapidajate abid. Kui tollane vangladirektor Toomas Ernits Toomase välja kutsus, ütles korrapidaja ülemusele ausalt: «Valvet tuleb tõsiselt tugevdada ja kui on tarvis kedagi karistada, siis hakake endast pihta: direktor, tema asetäitja, osakonna juht. Ei ole süüdi vahetus, keda on niigi nii vähe, et meestel tuleb korraga kahe inimese töö ära teha. Mul ei jagu korrapidajana lihtsalt inimesi, olen ise magamata. Ja selle eest peaks vastutama juhtkond.»

Sellest hoolimata alandati kõigil korrapidajatel kümnendiku võrra palka, kõik korrapidajate abid said noomituse. «Karistada» said vangi põgenemise eest ka ülemused: vangla direktor Ernits, kes vastutas kogu vangla eest, sai meeste kinnitusel seejärel vanglaametnike kõige kõrgema teeneteristi eeskujuliku töö eest, direktori asetäitja Kaimar Karuauk, kes oli sel päeval vanglas vastutav, edutati direktoriks.

Järgnes kohtuskäik, mis tõi õigluse ja võidu korrapidajatele. «Vanglate juhtkond pole lihtsalt pädev oma tööd tegema, kui nad selliseid apsakaid teevad,» leiab Gustav Siniväli.  

Läinud aastal plaaniti «komandeerida» valvureid Murrust teise valda ja vanglasse tööle. Seadus seda endiste valvurite kinnitusel ei luba, meeste komandeerimiseks oleks tarvis kirjalikku nõusolekut. Toomas helistas töökaitseinspektsiooni, kust öeldi talle, et «ei, meie teiega ei tegele, teie jaoks on rahandusministeeriumis jurist». Rahandusministeeriumist öeldi, et «ei, meie küll sellega ei tegele, ikka justiitsministeerium». «Ehk see, kes meile selle otsuse kaela määras!» nendib Toomas.

«Asekantsler Kama eestvõttel loodi vanglaametnike eetikakomisjon ja valvurite nõukogu. Kõik on avalikkuse jaoks ju ilus, kuid neil kogunemistel seisid valvurite selja taga Kama ja kõik otsesed ülemused. Mis diskussioon seal tekkida võib? See on absurd! Keegi ei julge juhi ees rääkida!» toob Toomas veel ühe näite, kuidas riik vanglatöötajaid nöökis.

Üheks suurimaks probleemiks vanglate puhul peavad mehed seda, et 24-tunnised valved asendati 12-tunnistega. «Meie ülemused käivad välismaal, tutvuvad sealsete vanglatega, mille juurde on ehitatud eraldi linnakud, kus saavad ka valvurid elada. Meil midagi sarnast pole ja suur osa töötajatest (välja arvatud Tartu vanglas) käib mujalt Eestist Jõhvi või Tallinna tööle. 12-tunniste valvete ajal pole see enam võimalik! Kuidas sellest küll aru ei saada, et inimesed ei saa iga päev Viljandist Tallinna tööle tulla,» laiutab Gustav Siniväli käsi.

Suhtumine on meeste sõnul kardinaalselt muutunud alates 2005. aastast. Toomas on töötanud vanglasüsteemis 1992. aastast ja nimetab tõesti heaks direktoriks Patarei vangla direktorit Nikolai Kaske, kes tuli hommikul tööle, ei läinud esmalt oma kabinetti, vaid istus korrapidaja juurde maha, pani suitsu ette ja ütles: «Toomas, räägi nüüd, mis on toimunud.»

Gustav Siniväli on veendunud, et viimase kuue-seitsme aasta muutustes on paljuski süüdi vaid e-posti teel suhtlemine. «Inimestega enam ei räägita. Kui suhtled otse, siis ei saa kõiki lollusi ju otse välja öelda. Aga kirja teel kannatab kõike öelda ja ongi kuristikud juhtide ja alluvate vahel.»

Vanadele valvuritele ei meeldi ka see, et noored saavad kõrgkooli järel kohe juhiks. «Kuramus! Tööta üks kaks-kolm aastat valvurina! Näe seda elu ja saa siis ülemuseks! Siis sa tead, millist tööd inimesed allpool teevad. See üleolev ja asjatundmatu käitumine on üks, mis valvurid ära peletab,» ütleb Siniväli.

Prügi ja ravimid

Toomase ja Gustav Sinivälja töögraafik löödi ühel hetkel lahku. Üheksaks kuuks, kuigi teati, et meestel on Viljandimaalt turvalisem, lihtsam ja kahe peale selgelt soodsam ühe autoga iga kolme päeva tagant 200 kilomeetrit maha sõita. «Liiga palju lobisete, sellepärast olete lahus,» oldi vähemalt ausad. Bensiiniliitreid meestele ei kompenseeritud. «Nüüd, ministeeriumi vangistusosakonda kunstlikult Virumaale kolides, tehakse 30–40 protsenti suurema palga näol seda küll,» nendib Siniväli.

Viimastel aastatel tuli valvuritele meeste kinnitusel korraldus sorteerida vangide prügi. Kinnipeetavad pidid eraldi panema pakendi, paberi, plasti ja taara ning õhtuse kontrolli ajal pidi valvur üle kontrollima, et kõik oleks õige.

Enne prügi sorteerimist pidid valvurid hakkama ootamatult laiali jagama ka ravimeid – seda nii hommikul kui õhtul, lisaks tuli kell 21 välja anda psühhotroopsed ravimid, mida valvurid ei tohiks seaduse järgi üldse jagada.

Ja asi muutus veel kummalisemaks: enne Murru vangla sulgemist hakati Gustav Sinivälja sõnul neile kartserisse tooma Harku vangla naiskinnipeetavaid. «See, et meil ei olnud kogu aeg naisvalvureid, ei huvitanud kedagi. Aga meesvalvurid ei tohi naisi läbi otsida. Ja kord toodi meile narkomaan, kellele pidin andma igal hommikul nii (näitab kohvitassi peale) suure koguse metadooni, narkootikumi, kuigi selliseid asju peaks läbi viima meditsiinitöötaja, mitte järelevalvetöötaja.»

Nüüd hetke juurde, mis ei mahu meestele siiani hinge. Murru vangla sulgemine oli aastaid ette teada, kuid koondamistasudega püüti neilt ikkagi koorida kümme nahka. Uue avaliku teenistuse seadusega tekkis nimelt seaduse­auk, mis määranuks neile vaid ühe kuu koondamisraha, kuigi õigus oleks olnud kümnele. «Miks me pidime jälle võitlema?» küsib Toomas.

Ohus oli 37 vanglaametniku pika tööstaaži koondamisraha. Toomas kirjutas õiguskantslerile, kes soovitas pöörduda kohtusse. Nii tegid 32 meest ühisavalduse.

Kohtus tuli taas õiglus ja võit. Kümne kuu raha said mehed kätte, kuigi mitte koondamishüvitisena: üheksa kuu tasu maksti välja preemia nime all.

Lisaks raha kättesaamisele oli mitmel mehel raskusi üldse süsteemist välja pääsemisega. Nimelt viid kolm Murru vangivalvurit, kes olid igal moel teada andnud, et ei soovi Harku vanglas teenistust jätkata, sinna üle sunniviisiliselt. Riigi põhjendus oli lihtne: valvureid on vähe.

Valvurid vaidlustasid käskkirja, esimene otsus on juba ka tulnud – muidugi puudus riigil selliseks käitumiseks õiguslik alus. Polnud suulist nõusolekut, rääkimata kirjalikust. «Kuidas on võimalik, et vanglat juhivad mehed, kelle iga sõna saab valvur kohtus ümber lükata?» küsib Gustav Siniväli, ja pakub ise vastuse: «Arvatakse, et inimesed ei mõtle midagi, nad on ainult käsutäitjad.»

Valvureid on vähe ja jääb veel vähemaks, sest 1. veebruarist jõustub seadus, mis nõuab valvuritelt eesti keele oskust kõrgemal tasemel. «Tallinna vangla lööb täiesti tühjaks. Sellest ei saada aru, et vangla keel ongi ju vene keel. Saan aru, kui oled juhtival kohal, aga valvur peab kirjutama ettekande, ja seal piisab täiesti kesktasemest. Ta ei kirjuta ju esseed, jumal hoidku!» ei mõista Toomas.

Siniväli lisab, et noored Eesti mehed peaks vanglasse tulles läbima hoopis vene keele eksami, sest pätid räägivad tegelikult küll sageli eesti keelt, aga protestist suhtlevad valvuri kui riigi vahetu esindajaga ikkagi vene keeles.

Meeste sõnum on lihtne – juhid peaksid seisma oma töötajate eest, mitte nende vastu võitlema. «Nii nagu ei saa riigikogu tegelikult elust aru, nii ei tea vangla juhtkond midagi allpool toimuvast. Praegu kehtib paraku lause – mida kõrgemal asud, seda vähem näed,» ütlevad mehed.