Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2013/01/11/1520692t1h1e56.jpg)
Ajaloolased ei pea tegelema rahvusliku identiteedi loomisega,» ütles Tartu Ülikooli professor Anti Selart eile Sirbis ilmunud intervjuus. Ütlemise taustaks on vastilmunud raamat «Eesti ajalugu II», mille peatoimetaja, koostaja ja mitmete peatükkide autor Selart on. See on raamat, mida veel paar päeva tagasi polnud poodidest leida, aga mille kohta on juba praegu palju arvamusi, ütlemisi, kriitikat ja emotsioone, vaatamata sellele, et enamik arvajatest pole teost ennast ilmselt käeski hoidnud, lugemisest rääkimata.
Miks aga «Eesti ajalugu II» siis niimoodi köidab, erutab ja vaidlema sunnib? Esiteks sellepärast, et see on esimene terviklik ülevaade Eesti keskajast üle 75 aasta, oma ala tähtsaim teos, mille põhjal hakatakse õpetama koolides, täiendama Vikipeediat, muutma meie arusaamu ammu toimunud sündmustest.