Õnnelik väljasõidupaik

Malle istus trepi peal ja ootas sisselaskmist.
Ta oli pool tundi tagasi välja visatud rõduga villast Peedu kõrgete kuuskede all. Et 80 aastat tagasi rajas selle eramu ja raudteejaama kulgeva kaseallee Tartu ülikooli metsandusprofessor Oskar Daniel, sellest ei teadnud Malle ööd ega mütsi. Tema võbistas oma vurru ja tahtis tagasi seina sisse, kus ta end koduselt tundis.

Malle oli köögisõela abil kinni püüdnud ja metsa alla viinud maja perenaise, psühhiaater Anne Daniel-Karlseni väimees. Hiir pääses hukkamisest, sest talle oli jõutud nimeks panna Malle – ja kuidas sa ikka Mallele pudrunuiaga virutad.

Nüüd tahtis Malle majja tagasi, võib-olla ta tajus, et pererahvas on hooliv kõigi olendite, eriti väetite vastu.

«Peedu on koht, kus loomad, loodus ja inimesed kokku saavad,» kõneleb Anne Daniel-Karlsen. «Tajusin siinset head aurat juba lapsena.»

Tartus lastearstiks ning Norras laste- ja noortepsühhiaatriks õppinud naine käis siis Peedu-Elva kuurordis suvitamas. «Tulime koos vanematega Elva jõe äärde ja Vapramäele, võileivad ja termosega jook kaasas,» meenutab ta. «Niipea kui bussist või rongist välja astusid, oli ümber eriline õhk, kus korraga kohal nii minevik kui ka olevik.»

Avaratest akendest vaatavad tubadesse professorist vanavanaonu istutatud puude samblikused tüved, millel pererahvas on märganud turnimas koguni nelja liiki rähne.

Mis saab pankuri villast?
Metsandusteadlane Oskar Daniel osales 1930. aastatel Peedu korraldusseltsi töös, et luua ühtseid tingimusi paiga külastajate ja suvitajate vastuvõtuks.

Ka Anne Daniel-Karlsen soovib Peedu õnnelikku õhku teistega jagada ja rajada oma naaberkrundil asuvasse, kunagi pankur Oskar Allikule kuulunud juugendstiilis villasse miljööteraapia keskuse lastele. «Ükski inimene ei ela vaid iseenda jaoks, vaid soovib teenida ka mõnd kõrgemat eesmärki,» lausub ta.

«Peedu on koht, kus rahulikult olla oma perega, see võiks olla ka enamat – abiks neile, kel hingelised eluteed nii puntrasse jooksnud, et edasi enam ei suuda ega oska.»

Pool sajandit Tartu kirjanikele suvekoduks ja mitmele neist (Kersti Merilaas, Astrid Reinla jt) ka päriskoduks olnud muinsuskaitsealune puitmaja seisis aastaid tühjalt, kuni selle laenu abil omandas MTÜ Laste Ravikodu Selts.

Käsil on 12–18 aasta vanustele tundeeluhäiretega noortele mõeldud teraapiakeskuse eskiisprojekt.
Peedul on varemgi hädalisi aidatud, pärast Teist maailmasõda töötasid siin tuberkuloosihaigla ja lastesanatoorium.

Mets keset küla
Kui jänesekapsad keset läinud suve Peedu raudteejaama tagant metsast ära kadusid, ei pistnud neid nahka pikk-kõrvad, vaid kaheksa-aastane Linda-Reet Groote. Et jänesekapsad sisaldavad kasulikke vitamiine, selgitas lapsele ema, Peedu korraldusseltsi eestvedaja Edith Groote.
Kodumaja läheduses kasvavad söödavad marjad olid Linda-Reedale ja ta kuueaastasele õele Elo-Maarjale juba varem tuttavad.

Perekond Groote valis metsatuka servas tukkuva kahe veranda ja romantiliste aknaluukidega sajandivanuse suvila endale elupaigaks kümme aastat tagasi. Elamu kuulus kunagi vene valgekaartlastele ning seal käisid suvitamas juudid.

«Hoovi peal leidus pohla- ja mustikavarsi ning maja taga kasvasid kuused. See oli imetlus esimesest silmapilgust,» selgitab Edith Groote otsust Tartumaal Elva külje all asuva Peedu kasuks. «Päevas käis neli rongi edasi-tagasi, bussijaam ja rongijaam on kiviviske kaugusel. Maakler rõhutas ka kooli lähedust.»

Peedu kool sulges paraku uksed enne, kui Linda-Reet sinna jõudis. Ronge käib päevas nelja asemel kaks, kuid Grooted püsivad Peedul edasi.

«Jalg on küll mõned korrad kohvri peal olnud,» ütleb Edith Groote. Kaalukeeled kõikusid siis, kui pereisa Stefan Groote, Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika vanemteadur, Saksamaale tööle kandideeris.

Unistus välikohvikust
Saksamaalt Westfalenist pärit Stefan Groote töökohta siiski ei vahetanud, ta hindab samuti kõrgelt võimalust elada paigas, kus teed ja rajad sulanduvad vanade puudega parkmetsa ja tänavavalgusteid pole veel nii palju, et see segaks nägemast kuud ja tähti.

Kahekümne viie kilomeetri kaugusele Tartusse tööle käib ta võimalusel bussiga, kuid ei astu peale mitte kodupeatusest, vaid Tõraverest, kuhu jalutab kolmveerand tunniga üle Vapramäe metsase nõlva.

Päris televiisorile eelistavad Grooted linnuteleviisorit. Nad jälgivad aknast, kuidas viit sorti tihased (rääkimata puukoristajatest) käivad söögimajas seemneid nõudmas. Vahel ilmuvad kaadrisse ka metskitsed, keda huvitab noorte õunapuude koor.

Grootesid ei seo Peeduga mitte ainult marjad ja linnud, vaid ka sõbrad. Lisaks korraldusseltsile juhatab Edith Groote lauluansambleid, Stefan mängib Elva luteri kirikus orelit ning on sealse koguduse juhatuse esimees. Mõlemad soovivad seltsitegevuse Peedul kõvema hooga käima panna.
Peedul leidub paarsada majapidamist, pole aga paika, kus rahvas kokku võiks saada.

Ei ole poodi, postkontorit, suvekino (kõik need on kunagi olnud), ainukese ametiasutusena töötab lasteaed. See asub endises koolimajas, kenasti helekollaseks värvitud hoonetes.

«Kunagi töötas meie kõrvalmajas kohvik ja kondiiter ning rongile sõitis vastu jäätisekäru,» teab Edith Groote kõnelda. «Unistame, et seesugused asjad tagasi tuleks, rääkimata poest. Peedul elab suhteliselt palju eakaid, nemad vajavad päevakeskust.»

Peedu korraldusseltsil ja psühholoog Ülle Särje juhitud Peedu kooli seltsil on juba mitu töövõitu külalistele ette näidata: korda on seatud vana jaamahoone ja laululava.

Peedu loodusliku tuiksoone loob selgeveeline ja kiirekäiguline Elva jõgi. Seesama, mida finiši eel ülevalpool Elvat kaks korda ületab Tartu suusamaratoni rada. Just Peedu veskipaisul seistes ja mägiste kallaste vahele tormavaid vooge vaadates õhkavad külalised: «Siin on nagu Šveitsis.»
Kohalikud vaikivad, sest teavad: Peedul on veel parem kui Šveitsis.

Varem rubriigis ilmunud lood