Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust, ütleb põhiseaduse kaheksas paragrahv. Kehtiv kodakondsusseadus lisab: «Isik, kes lisaks Eesti kodakondsusele omandab sünniga ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab 18-aastaseks saamisel kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest.»
Riigil ei ole mingit võimalust sundida kodanikku täitma seaduse nõuet valida üks kodakondsus. Ainuüksi seepärastki tekib küsimus, kas säärasel punktil on seaduses mõtet. Pealegi pole sugugi raske kujutleda olukorda, et sünnijärgne Eesti kodanik tahab oma suhet isa- või emamaaga elustada hoopis kõrgemas vanuses ning öelda talle ei, viidates seadusepügalale, poleks mitte üksnes põhiseadusvastane, vaid oleks ka üdini rumal tõugata Eestist eemale kedagi, kes tahab meiega olla. Selles käsitluses on Eesti kodakondsuskampaania «Tere tulemast Eestisse» jätk kõigile neile, kellel on vereside (ius sanguinis – vereõigus) Eesti Vabariigiga.