Teder: suurt konflikti ma poliitikute ja prokuratuuri vahel ei näe

Tederi sõnul on kahtlemata eriarvamusi, kuid nende lahendamiseks on olemas õiguspärased teed. «Öelda, et nüüd juba lausa probleemina on prokuratuur väljunud Eesti õigussüsteemist, et ta on ise institutsioon, mis määrab inimeste saatuse, sellega ma ei nõustu,» lausus ta ja lisas, et taoline vastuolu ja selle võimendamine võib nõrgendada Eesti ühiskonda.

Samas näitas Reformierakonna rahastamisskeeme uurinud kriminaalmenetlus ja selle korraldus tema sõnul, et menetlustes on veel arenguruumi. Näiteks vajaks tema hinnangul arutamist, kuidas teatud juhtudel suurendada kohtu rolli kohtueelses menetluses, et tagada inimeste põhiõigused ja -vabadused.

«Seal on arutluse eset küll. Aga see ei tähenda seda, et meil oleks mingi ülisuur probleem. Need on tavalised demokraatliku ühiskonna arenguprobleemid, mida saab lahendada,» ütles Teder Postimehele antud intervjuus.

Ta avaldas veendumust, et diskussiooni käigus leitakse mõistlik kompromiss, mis tagab isikute põhiõigused ja -vabadused ning annab ka menetlejatele seadusest tulenevad õigused kuritegude uurimiseks.

Mitmed poliitikud on viimastel kuudel õiguskaitseasutuste tegevust kritiseerinud. Näiteks detsembri alguses justiitsministri kohalt lahkunud reformierakondlane Kristen Michal heitis oma tagasiastumisavalduses prokuratuurile ette Reformierakonna kriminaalmenetluse kasutamist enesereklaamiks ning nimetas kõhedust tekitavaks prokuratuuri suvist üleskutset anda kriminaalasjas ütlusi ja lubada ette igaühele karistamatust, kui vaid antakse sobiv tunnistus.

Tema hinnangul on eetiliselt kaheldav ja seaduserikkumise piiril ka see, kui ühele tunnistajale antakse kaasa tema tunnistus, et suunata või mõjutada teisi tunnistajaid andma seejärel soovitud tunnistusi. Lisaks leidis ta, et kriminaalasja lõpetamise määruses anonüümsete lõikude avaldamisega võttis prokuratuur inimestelt sisulise kaitseõiguse.

Michal avaldas toona arvamust, et ehk oli just sellist juhtumit vaja, et märgata meie õigussüsteemi auke ja vajakajäämisi ning seda, et süütuse presumptsiooni mõistmine on Eestis idaeuroopalikult habras. «Süütut inimest ju ei uuritaks, sest kui juba uuritakse, siis ei saa ju olla süüta? Kui asjad ei muutu, kardan, et kriminaalmenetlusi, mille proportsionaalsuses on põhjust kahelda, tuleb Eestis veel,» lisas ta.