/nginx/o/2012/12/26/1501288t1hbe70.jpg)
Lennusadama vesilennukite angaaride ühes nurgas asub külastajatele märkamatuks jääv ruum, kus paiknevad targad seadmed, mis muudavad praeguse paarikraadise merevee ligi 30 korda soojemaks ning kütavad sellega umbes 100 000 kuupmeeri suuruse kogumahuga angaarid meeldivalt soojaks.
Kui inimeste hulgas ülipopulaarseks saanud vesilennukite angaarides käsi vastu põrandat panna, siis on tunda mõnusat soojust. Õhutemperatuur on tohutus hoones 19 kraadi, kuigi väljas paugub pakane. Sellise hubase keskkonna tagab merevesi, mis loksub sealsamas lennusadama kaide ääres.
Eesti Meremuuseumi direktor Urmas Dresen näitas Postimehele uhkusega angaaride nurgas paiknevat kitsukest ruumi, kus külmade ilmadega uugab korraga kolm soojuspumpa, mis ei võta soojust mitte õhust ega pinnasest, vaid mereveest. Need aparaadid on omavahel ühendatud ning hoopis eemal meremuuseumi Paksu Margareeta peakontoris istuv haldusjuht saab pidevalt jälgida, millises režiimis soojuspumbad töötavad ning mitu neist on parajasti toimetamas. Kogu süsteem on täielikult automatiseeritud.
Iga soojuspumba küljes on väike infotabloo, mis näitab, kui kaua on seade järjest töötanud. Kui angaarides on soojust juba piisavalt palju ja ka väljas läheb soojemaks, lülitub üks või teine pump välja. Eelmisel kolmapäeval, kui Postimees kohapeal käis, oli väljas 17 kraadi külma ning kõik pumbad töötasid täie hooga.
«Kui juhtub niisugune asi, et soojuspumpade võimsusest jääb väheks, siis hakkavad tööle elektrikatlad, mis katavad kogu põrandakütte vajaduse,» selgitas Dresen. Kui ka sellest jääb väheks, siis viimase võimalusena asub teisel korrusel veel üks väike elektrikatel, mis peab angaarides temperatuuri minimaalsel tasemel hoidma. Nii külmasid ilmasid ei ole sel aastal olnud, et oleks tulnud elektriahjud sisse lülitada. Ainult angaaride ehitamise ajal mullu aasta lõpus tuli neid kasutada, kuna mereküte polnud veel valmis.
Dresen selgitas, et lennusadama kai ääres Suure Tõllu vööri juures on kai sees pumbad, mis tõmbavad merevee sisse ning samas asuvad ka soojusvahetid, mis võtavad mereveest soojuse välja.
Angaaride küttele ning sise- ja välisvalgustusele kulus tänavu novembris 4500 eurot. Dreseni sõnul on see hea tulemus. Kui tohutu ruumi kütteks oleks kasutatud mingit muud varianti, oleks kulutatud raha oluliselt suurem olnud. See näitab, et mereküte on suhteliselt ökonoomne.
Kogu süsteem vajab ka vähe hooldust, näiteks merevett tõmbavate pumpade laagrite vahetus on ette nähtud alles umbes 10 - 12 aasta pärast. Enne kümmet aastat ei ole kogu süsteemi juures mingit erilist hooldust vaja teha. Täpselt samasuguseid soojuspumpasid Dreseni sõnul kuskil mujal Eestis ei ole. Süsteemi omapära on selles, et tuleb kiiresti reageerida merevee temperatuuri muutustele. Kriitiline piir saabub siis, kui vesi jääb vahemikku 0,5 – 1 kraadi. Sel juhul võivad soojuspumbad jänni jääda ja automaatselt seiskuda ning võetakse appi elektrikatlad. Suvel soojade ilmadega, kui päike kütab angaardid liiga soojaks, töötavad pumbad jahutus- ja ventilatsioonisüsteemina.
Vesilennukite angaaride põrandas on Dreseni sõnul kolm kihti torusid, nii et sinna ei saa ühtegi auku puurida. Kõige all paikneva ventilatsioonitorud, mille peal asub armatuur. Järgmise kihi moodustavad tugev- ja nõrkvoolu kaablid ning kõige peal on küttetorud. Raudbetoonist põranda paksus on keskmiselt 30 sentimeetrit. See tähendab, et kui kütmine järele jätta, siis nädala pärast langeb angaarides temperatuur tavapäraselt 19 kraadilt vaid 17-le.