Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/30/1463822t1hfdcb.jpg)
Olles oma viimase kultuurikommentaari peaaegu valmis saanud, saabus toimetajalt kiri. Et sel laupäeval on AK pisut teistsugune, võtame kultuuriaasta kokku. Sellega seoses paluks heita pilk lõppevale aastale.
Kokkuvõtetega on üks veider lugu. Nad kipuvad ajas oma tähtsust kaotama või siis hoopis ununema. Juba ainuüksi abivahendite kasutamine, tuletamaks aasta jooksul toimunut meelde, on märk millegi teisejärgulisusest. Põgus näide sellest. Vaid kuu aega tagasi palus Postimees mul hinnata PÖFFi filme. Peale poola džässmuusiku Michał Urbaniaki suurepärase rolli on ülejäänu vormunud ühtlaseks massiks. Üks parem, teine halvem, aga nad ei eristu nii kontrastselt, et mällu sööbida. Inimloodu võiks ju seda teha, mitte jääda pelgaks pretensioonikaks hetke luiluteluks?