Kirsipuu hirmutas Reformierakonna võimult lahkumise korral Vene ohuga

Valve Kirsipuud intervjueeris ETV saade «Pealtnägija».

Hea Valve Kirsipuu, pea kümme aastat ei ole teist avalikult midagi ka väga kuulda. Te olete loobunud mitmetest intervjuudest ja nüüd olete te siiski siin kaamera ees.

Jah, nii ta ongi muidugi. Ma isegi pärast seda, kui ma Teiega olin rääkinud, istusin ja mõtlesin, et 18 aastat on Reformierakond vana ja ma ütlen teile puhtast südamest: nii rasket aastat meil ei ole olnud kui on see aasta. Ta hakkas kuidagi varakult peale. Mind hämmastas ridamisi asju, kaasa arvatud meie ühiskond, kuidas käitutakse. Ja ega see pole ju veel lõppenud. Te näete, et iga nädal tuleb midagi välja, mis on seotud Reformierakonnaga, mis väga valusalt lööb. Ma ei ütle, et kõik nendest oleksid niisugused, nagu oli rahastamise skeem, ja ka siin ei ole ma veendunud, mis on tõde ja mis ei ole tõde.

Kas te tahate väita, et Reformierakonna rahastamisega on olnud kõik korras?

Ma ei ütleks seda, aga ma pean Teile ausalt ütlema, et ma ei ole selle vastu huvi tundnud, aga ma arvan, et täpselt nagu Reformierakonnas, nii ka teistes kohtades võib väga palju olla mingisuguseid sisemisi reegleid, mille järgi elatakse ja mida ei tarvitse kõik erakonna liikmed teada.

Te olete Reformierakonna patrioot tänase päevani?

Jah, ma olen kindlasti Reformierakonna patrioot. Asi on selles, et kui see erakond loodi ja Siim Kallas minu juures käis ja ütles, et ta tahab teha ja et ta teeks ainult siis, kui ma olen ka nõus sellega, siis ma vaatan seda kui oma last ja laps võib teha haiget, aga sa ei ütle lahti temast ju.

Aga Te olete siis enda sees ju kindlasti läbi mõelnud, miks see 2012. aasta on Reformierakonnale kõige raskem ajaloos?

Ma arvan, et see on tõsi, et me oleme kaua aastaid olnud parim erakond. Me oleme rahva poolt väga hinnatud olnud. Seda on näidanud ju kõik reitingud, eks ole? Ja see kahtlemata mängib teatud rolli, et me niisuguseks muutunud oleme.

Ma olen mõelnud selle peale, et mis see stagna on, mida me nii väga kirusime, eriti, 1980. aastatel. Stagnatsioon on seisak. Ja kui mõni valitsus, mõni erakond on väga kaua aega püsinud, siis võib kellelegi jääda mulje, et sellel ei ole enam arengut, et ta nagu seisaks. Ja teate, ma ütlen, et kuskil on selles tõde ja tõde on selles, et kui kuni aastani 2004 me tegelesime Eestiga, et Eesti elu edasi viia, siis 2004 me ühinesime Euroopa Liiduga ja midagi ei ole öelda - Euroopa Liit pani meile oma ettekirjutused. Euroopa Liidul olid omad nõudmised ja ma olen tähele pannud, et alates kõige kõrgemast lülist vaadatakse sellele rohkem, kui sellele, mis Eestis vaja on.

Võib-olla probleem ongi selles, et reformierakondlased on täna Eestis riiki juhtimas nagu oma erafirmat.

Te ütlete praegu väga raskelt, sest ma olen täiesti veendunud, et samasuguseid asju nagu Reformierakonnal on praegu välja tulnud, ei ole ainult meie erakonnas.

Ma pean silmas seda, et nad on natukene sellest dialoogist kaugenenud, et selgitada, miks mingisuguseid otsuseid tehti.

See on Teil õigus - selgitatakse vähe. Aga ma võin Teie lohutuseks öelda, et õige sageli ei selgitata ka meile erakonna sees. /.../ Mis mind väga rõõmustab, oli viimane koosolek novembri alguses, kus terve rida inimesi hakkasid sõna võtma koosolekul ja rääkima seda juttu, mida mina muidu räägin.

Nimelt?

Ühesõnaga, et see on meil halvasti ja see on. Me peame rohkem rääkima, me peame rohkem arvestama sellega, mida arvavad kohapeal inimesed ja kuidas inimestega on - seda enne ei ole meil olnud.

Aga teiseks ärge unustage ka ära, et ööpäevas on 24 tundi ja ma tean, kuidas need inimesed töötavad. Väga õigesti öeldi ühes Mihkel Raua saates, just ka Jürgen Ligi kohta, kui ta rääkis seal mõnedest asjadest, mis ei meeldinud paljudele, et kujutage ette, et te kutsute õhtul kell pool 11 inimese, kes on vähemalt 12 tundi teinud niisugust tööd, millest te ei oska unistada ka, kus aju peab kogu aeg töötama kui arvuti ja te tahate, et õhtul oleks ta nii vormis, et ta teeb vahet, mis on kiillause ja mis on põhilause. See oli väga hästi öeldud.

Kaks aastat tagasi kirjutas politoloog Tõnis Saarts väga hästi ilmeksimatuse sündroomist, mis on Reformierakonnal tekkinud.

Ma muide väga austan Saartsi. Ma olen teda palju kuulanud ja ma tean teda. Aga teate, ma olen mõelnud selle peale, et võib-olla me oleme liiga kaua valitsenud. Mida te tahate, et terve Reformierakond astuks tagasi või? Kullakesed, teie ei tea, mis Eestiga võib juhtuda sellisel puhul. Te lihtsalt ei tea. Te olete liiga vähe siin ilmas olnud.

Valgustage mind.

No aga kas Te mõtlete, et meie idanaaber ootab käed rüpes või? Ta ainult ootab seda, et kõige suurem jõud, mis talle on, selleks, kes ta konnasilma peale kogu aeg astub, kõrvale läheks, ega see ei ole ju kellelegi teadmata, et meie naaberpresident tahab SRÜd taastada. Ta teeb ju maksimumi selleks. Ja mis see väike Eesti siis ära ei ole? No kena, et me oleme NATOs. See on suur asi, et me sinna jõudnud oleme, aga see ei tähenda seda, et midagi teha ei võiks.

Te peate silmas, et me jõuame sinnasamasse välja, aga mis on alternatiiv? Mis on alternatiiv?

Jaa, jaa, see on hea küsimus. Muide, see on see, mida ma olen mitu korda küsinud. Ma olen mõelnud ka, et ma olen väsinud. Ma ei taha seda enam kuulda. Ja mis siis saab? Mis saab? Kuulge, me riskime terve Eesti riigiga, kui me mõtleme, et ah, me lähme kõik kõrvale.

Kui me tuleme tagasi korra selle juurde, miks Teie poliitikast lahkusite, siis 2002. aastal ütlesite Te väga selgelt, et see ei ole enam see Reformierakond, kust 1994. aastal alustasite. See oli see periood, kui Keskerakond ja Reformierakond tegid koalitsiooni ja Te ütlesite, et see on Teile vastukarva ja et Teie enam ei jätka.

Jah. Asi muidugi ei olnud ainult koalitsioonis. /.../ Ega meid ei olnud palju ka siis ju. Muide, tol ajal oli meid 3000 või 5000, võib-olla isegi natukene vähem. Aga sinna hakkas tulema niisuguseid inimesi, kellel ei olnud mingisugust elukogemust, kellel ei olnud ka mingisugust töökogemust, välja arvatud see, et nad kõik läksid tööle Reformierakonna kontorisse ja tegid seal seda, mis nendele öeldi, et teha tuleb. /.../ Taeva pärast, ei ole Kirsipuu see, kes ütleks, et noored ei tohi kuskil olla. Vastupidi, ma olen alati öelnud: noortel peab olema roheline tee, aga noor peab ka mingisugust vastutust kandma selle eest, mida ta teeb.

Olete Te nõus, et teatav osa tundlikumast ühiskonnast on seni pidanud just Keskerakonda selliseks sahkerdavaks erakonnaks ja Reformierakonda selliseks valgeks, puhtaks erakonnaks?

Jah, on õigus. /.../ Kuigi mul on seda väga raske Teile praegu rääkida, kui see oleks ainult Silver Meikari rahastamise skandaal, siis ma ütleksin, et ärge ühe asjaga slikerdage, aga meil on praegu neid rohkem kui üks.

Vot sinna ma tahangi jõuda.

Teate, ma ei ole teiega päris nõus, sest see, mida meie ühiskond praegu arvab, ei arva ühiskond, vaid seda arvab meedia. Meie praeguse arvamuse ja meie reitingud on kujundanud ju meedia, ükskõik, kas see on kirjutav meedia või rääkiv meedia, see on ju täiesti selge ja mind hämmastab, et inimesed on nii vastuvõtlikud kõigile. Ühesõnaga, nad on kui lipud tuule käes, et sinnapoole, kus rohkem puhutakse, ta läheb.

Ma ei taha uskuda, et inimestega oleks nelja, viie kuuga toimunud niisugune pööre, et nüüd nad näevad, vot siin on nüüd slikerdajad ja seal ei ole slikerdajad. /.../ Teate, ma olen alati öelnud oma tuttavatele: ära ütle oma lapsele, isegi kui ta on väga rumal, et ta on rumal. Kui sa ütled talle seda kümme korda, ta hakkabki arvama, et ta rumal on. Aga kui meedia iga päev kümneid kordi taob ühte ja sedasama palli samasse väravasse, no kuulge, me inimesed on vastuvõtlikud.

Marju Lauristin, kellega Te 1992. aastal koos Mõõdukate nimekirjas kandideerisite ja parlamenti pääsesite, on ju tegelikult öelnud tänase situatsiooni kohta, et tegemist on Prantsuse revolutsiooni eelse olukorraga.

Kuulge, iga teine rääkija, see tundlik pool, nagu Teie nimetate, ütleb, et meil ei ole demokraatiat. Kuulge, see on ju naeruväärne. Kas ilma demokraatiata ühiskonnas oleks võimalik midagi niisugust suust välja ajada, nagu need samad tundlikud inimesed teevad? Ei ole võimalik. Sa oleksid kohe selle koha peal, kus sa tunned oma, konkreetselt oma kontidega, mis koha peal sa oled. Meil on demokraatiat rohkem kui vaja on. Et seda demokraatiat aeg-ajalt kasutatakse valesti, on iseküsimus ja keegi peaks suunama, kuidas demokraatiat kasutada, kuigi suunatud demokraatia, andke andeks, on omaette nonsenss.

Ma ei saagi Teist päris lõpuni aru, proua Kirsipuu. Ühtepidi Te ütlete, et asi on nagu üle võimendatud ja natukene meedia pasundatud. Teistpidi Te ütlete ja tunnistate Reformierakonna loojana, et Te olete mures, Te olete mures oma lapse pärast.

Jah, olengi mures. Ütelge mulle üks erakond, kus midagi niisugust ei oleks juhtunud. Kõigil on juhtunud. Mitte kedagi nendest ei ole niimoodi materdatud nagu meie erakonda, sellepärast mina tahaksin teiste käest natukene rohkem mõistmist. /.../ Mulle tundub, et see Teie poolt nimetatud tundlikum osa ühiskonnast soovib lihtsalt ükskord ometigi näha, et Reformierakond jõuaks sinna, kus nemad on pikka aega olnud, see tähendab mudas püherdamas.

Kuidas sellest välja rabeleda?

Hea küsimus ja mul ei ole vastust. /.../ Mulle tundub, et ma ei usu sellesse keldri istumisse, jääkelder või mis seal oli. Tähendab, äkki siiski praegu on nii palju häid mõtteid tulnud lehtedest. /.../ Seal oleks terve rida asju, mida kohe saaks võtta, näiteks minu jaoks on täiesti arusaamatu, miks peavad poliitikud istuma mingisuguste suurte firmade nõukogudes. Miks?

Aga Teie oma partei liikmed seal istuvad ju?

Istuvad muidugi. /.../ Ma ei saa ju nendele seda ütlema minna. Muidu mõni ütleb mulle, et sa oled kade, et sina seal ei istu. Muidugi keegi seda ei ütle, aga mõtleksid küll võib-olla.

Kas Reformierakond on valmis enda sisse vaatama ja parandama ennast?

Ma arvan, et vitsad on väga valusad olnud.

Teie olete optimist?

Olen.

Teie ei kavatse omal seda sinist märki rinnast ära võtta?

Ei, kindlasti mitte. Ma olen väga uhke. Neid märke on vähe.