Skip to footer
Päevatoimetaja:
Anu Viita-Neuhaus
Saada vihje

Peeter Oja: komöödia

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Oja

Eelmise sajandi 70ndate aastate keskel moodustas hulk tuntud itaalia kinematografiste ja näitlejaid ühistu nimega Cooperativa 15 mag­gio. Nii finantsilise kui loomingulise ühistööna valmis satiiriline komöödia «Signore e signori, buonanotte». Läbi ühe telekanali saatepäeva astutakse valusalt tolle aja Itaalia poliitilistele ja sotsiaalsetele konnasilmadele.

Ühes episoodis on kindral WCs oma kaalukamaid loomulikke vajadusi õiendamas. Väljas on algamas sõjaväeparaad. Teda oodatakse. Väärikal moel asjad aetud, avastab kindral, et vett ei saa peale tõmmata. Justkui sellest vähe oleks. Ennast korrastades kukub orden potti. Selle kättesaamise käigus, kasutades kõikvõimalikke taktikaid, tabab kindralit üks ebaõnn teise järel. Lõpuks end üleni ära määrinud, otsustab ta medali palja käega välja võtta. Siis aga hakkab veevärk tööle ning uhub kõik potist alla. Kaotades nii labasel moel «tunnustuse medali», otsustab kindral end sealsamas maha lasta.

Vajadus saada teistelt tunnustust, olla lugupeetud, austatud ja seeläbi tõsiseltvõetav, tundub inimesele olevat sama oluline kui hingamine. Selle nimel ollakse nõus palju vaeva nägema, tervise hävitamiseni välja. Kuid ego silitus on nagu kahe teraga mõõk ja sellega tuleb leebelt ringi käia. Paitus tekitab sõltuvust. Kogused suurenevad vanusega. Ja kui oled suhtluse iseendaga unarusse jätnud, võib saabuda aeg, mil kasvõi alateadlikult tajud, et oled osanud elada nii, et elu pole justkui olnudki.

Tunnustust, mis vanuserongiga pidi tulema, on vähe või pole üldsegi. Tekib pretensioonidega kaetud vimm kõige ümbritseva vastu. Kellegi tühine solvav soovitus haavab nii hingepõhjani, et läbi aastate tuletad valjuhäälselt seda tühist seika taas ja taas meelde. Isegi häälekõla muutub aina inguvamaks. Iga lause muutub norivaks nõudmiseks austuse ja lugupidamise järele. Selliseid inimesi kõrvalt vaadates meenub üks ilus ütlemine. Sa räägid nii häälekalt, kes sa oled, et ma ei kuule, mida sa räägid. Ja kogu «tõsiseltvõetavus» muutub haledaks komöödiaks.

Kommentaarid
Tagasi üles