Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2008/06/30/53045t1hfd05.jpg)
End valede ja pooltõdede võrku mässinud juhtpartei vabalangemine võiks ehk pidurduda, kui märgataks mõneks ajaks varju tõmbuda. Ent uues olukorras tähendaks see lojaalsete ja teeneliste parteisõduritega mehitatud riigiaparaadi omapäi jätmist, mis võib vallandada ülejooksmised ning allumatuse parteikontorite «juhtmetele». Erakonna jaotusvõrk kuumeneb üle, sest ühtäkki tuleb leida väga paljudele uut tööd ja palka. Manööverdustest riigikogus ja riigiettevõtete nõukogus ei pruugi enam piisata. Just selle, keskmiste ja kõrgemate riigiametite totaalse parteistamisega, milles võimuvahetused tekitavad maavärinaid, on tegelikult ka kogu riik end poliitkorralduslikus mõttes auti mänginud.
Poliittehnoloogiliselt tagatud võimuloleku aastakümme tekitas asendamatuse ja ilmeksimatuse illusiooni. Midagi sarnast võib märgata 1990ndate Koonderakonnas ja 2000ndate Reformierakonnas. Trump, milleks on pragmaatiline mänedžment ja parteitegelaste ning -struktuuride seotus ettevõtetega, tagas neile ikka ja jälle erinevates konstellatsioonides võimulepääsu. Opositsioonis olek on jäänud lühiaegseks ning Koonderakonna viis see ka hajumisele.