Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/30/1463822t1hfdcb.jpg)
Kui Orchestre de Paris Paavo Järvi juhatusel Sibeliuse «Kurva valsi» ette oli kandnud, olin sügavalt lummatud. Elamus mahub ühte sõnasse – hingemattev. Lisaks võimsale elamusele paneb mind tänaseni aeg-ajalt imetlema üks küsimuse vormis tähelepanek.
Kuidas on võimalik nii suure sümfooniaorkestriga saavutada selline piano pianissimo?
Arvestades, et iga muusik eraldivõetuna on isiksus ja oma valdkonna meister. Et igal orkestri liikmel võib olla teosest oma vastuvaidlemist ironiseeriv vaatenurk. Peab peale mõistmise, et koos ollakse ühiselt väljas, olema veel midagi, mis paneb suure kollektiivi ühes rütmis hingama. Teades natukene telgitaguseid, võin kinnitada, et palju sõltub tundlikust lähenemisest.
Olen olnud tunnistajaks, kus dirigendi diktaat lõppes kiirelt orkestri boikotiga. Niisiis, suhted. Kõigepealt dirigent, kes teab, mida ta teeb ja oskab seda taktitundeliselt edasi anda. Kõrgprofessionaalidest koosnev orkester, kes teda kaalutletult usaldab. Selle tulemuseks on sünergia, mis positiivselt allutab ka kuulaja. Sellistes hetkedes pole võimalik petta. Usalduskolmnurk on samaaegselt klaar ja pingul. Väiksemgi bluff muudaks kõik pihuks ja põrmuks.