Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2012/12/03/1468924t1hb24a.jpg)
Ravimikaubandus pole tavakaubandus ning kuldset keskteed reguleerituse ja vabaduse vahel on raske leida. Ravimituru reguleerimise teeb eriti keeruliseks see, et osaliste – tootja, hulgimüüja, jaemüüja, patsient – huvid on asümmeetrilised, nende võime reguleeritud turul toimuvaid protsesse mõjutada aga lausa ebaproportsionaalselt erinev.
Eesti turg on väike, sellega armastavad siinsed jaemüüjad sageli hinnataset põhjendada. Kas see põhjendus alati õigustatud on, on iseküsimus, kuid võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega on 1,3 miljonit inimest tõesti väike turg ja märkimisväärset kasvu pole ette näha. See turg on ravimitootja jaoks küll rõõmustavalt vananev, kuid ühes sellega valdavalt ka aina hinnatundlikum. See on mõistetav: Eestis on patsiendi omaosalus üks Euroopa suuremaid ning kuigi poliitilises retoorikas on välditud viiteid selle võimalikule kasvule, on visiidi- ja voodipäevatasu suurendamine juba riigikogu menetluses. Et ühendatud anumate põhimõte toimib ka patsiendi taskus, tähendab see, et rahulolematus ravimihindadega kasvab veelgi.