/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Pärast Hosni Mubaraki tagasiastumist 2011. aasta veebruaris on arengud Egiptuses on olnud ühtaegu ettearvamatud ja murettekitavad. Meenutagem optimismi, mis oli valdav suurima rahvaarvuga araabia maa diktaatori kukkumise järel. Räägiti demokraatia saabumisest Lähis-Itta ja türannide ajastu lõpust, toodi paralleele Berliini müüri langemisega, usuti vabaduse pöördumatut võidukäiku. Oli ju ikkagi alanud araabia kevad.
Tellijale
Juhtkiri: diktatuur lubatud demokraatia asemel?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba pool aastat hiljem oli selge, et mingit ühtset araabia maailma kohta kehtivat mustrit ei olnud olemas varem ega sündinud ka araabia kevade käigus. Kõik sõltus iga riigi sisemisest dünaamikast. Liibüas ja Süürias alanud kodusõda, millest ühte sekkumist pidasid suurriigid võimalikuks, teise aga mitte. Tuneesiat ja Egiptust räsis pidev ebastabiilsus, kuid siiski liiguti tasahilju demokraatlike valimiste suunas. Ulatuslikud ülestõusud puhkesid ka Jeemenis ja Bahreinis, kuid erilisi muutusi need kaasa ei toonud. Mujal araabia maades suutsid režiimid oma võimust kinni hoida ja opositsiooni tasalülitada – kes rahvale raha, kes natuke suuremaid õigusi jagades.