Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/30/1463822t1hfdcb.jpg)
Ükskord lapsepõlves, kui me vanema õega olime suurema tüli üles võtnud, ei jäänud emal muud üle kui meid karistada. Aja ja närvide säästmiseks, süvenemata süüdlase selgitamisse, pandi meid nurka. Ei möödunud hetkegi, kui mina, hüljates üksluise nurga, vabandama läksin. Mu ettevõtmine aga ebaõnnestus. Vanemad tegid mulle kiiresti selgeks vabandamise ja andekspalumise erinevuse. Ja et ma sellest lõplikult aru saaksin, saadeti järelemõtlemiseks nurka tagasi. Poolel teel nurka olin järele mõelnud. Taas vanemate ees, seekord andeks palumas. Korras, õnnestus! Aga mu õel oli rohkem jonni ja ta ei kavatsenudki nurgast lahkuda. Kutsusin teda üles järgima minu eeskuju. Kiire lõppmäng! Paraku jooksis mu agitatsioon liiva. Avala südamega otsustasin tema eest seda ise teha. Uuesti vanemate ees, seekord õe eest andeks palumas. Kuid mind ootas ebameeldiv üllatus – minu heasoovlikule initsiatiivile vastasid vanemad, et igaüks peab ise oma vea suurusest aru saama ja selle eest kas siis vabandama või andeks paluma. Olin siis umbes nelja-aastane.
Paar aastat tagasi riivasin kaubanduskeskuses kogemata möödujat ja vabandasin, ning omi asju edasi ajades kuulsin selja tagant naisterahva sordiini all etteheidet oma mehele: «Kuulsid, ta vabandas! Sa oled Eestis, siin on kombeks vabandada.» Tõepoolest, asjad, mis tunduvad endastmõistetavad, jäävad märkamatuks, kuni neile osutatakse. Kombed, mis saavad enamikule selgeks juba lapsepõlves, tunduvad nii elementaarsed, et neid mainidagi tundub pentsik. Vabandatakse ju ikka, kui mõni aps juhtub. Peale viisakuse on see justkui leevendaja, kergemat sorti ülestunnistus, et midagi läks natuke viltu. Isegi kui otse süüdi pole, toimib vabandus ennetavalt ja olukord laheneb. Igatahes on vabandamine kena komme. Ja mis kõige olulisem: märk teiste märkamisest.