Olen mitu korda kirjutanud, et vaikimine kui valik võiks olla mõtleva ajakirjanduse relv palju sagedamini, kui seda kasutatakse. Olen seda öelnud, tunnistades endale samas, et see osa meie arsenalist kuulub paljuski minevikku.
Miljoni monoloogi maa, nagu paljutähenduslikult iseloomustas avalikku sfääri eilses Maalehes Guido Viik, lihtsalt ei vaiki, et kuulata. Ja nii pole võimalik ka vaikust tähele panna. (Vahemärkusena, mulle tundub, et üks väga oluline arutelu meie senise seisu ja edasise olemise küsimuses ei käi praegu üldse ajakirjanduses ega sotsiaalmeedias, vaid värskes ilukirjanduses. Urmas Vadi «Tagasi Eestisse», Jan Kausi «Koju», Tõnu Õnnepalu «Mandala», Mihkel Muti «Kooparahvas läheb ajalukku» ja ka Mart Kivastiku «Vietnami retsept» – kõik nad tegelevad identiteediga. Igaüks omal moel. Lugege.)
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2008/03/17/27029t1h5bae.jpg)