Ent nagu selgub, pole sellestki abi, et postiasutusse tulnud inimene oma asjad kiiresti ja mugavalt aetud saaks.
Kahenädalase vahega kaks korda kesklinna postkontoris käinuna võisin juba sisse astudes aimata, et kiiresti ei saa siin midagi. Kui automaadist võtad numbri 234 ja tablool virvendab alles 212, siis on selge, et tuleb oodata. Mõned numbrid helisesid tühjalt – küllap oli osa rahvast ootamisest tüdinuna lahkunud. Teised kõndisid ringi, kössitasid pingil või üritasid tegelda mõne poolelijäänud tööga. Allaheitlikud, nagu me oleme. Vaid kaks meesterahvast väljendasid vaikselt, aga kõvade sõnadega pahameelt: tuled töölt ja lasteaiast ja nüüd raiska siin üüratu aeg, see on tööinimese mõnitamine.
/nginx/o/2011/03/10/534680t1h9b1a.jpg)