Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/02/1408166t1h539a.jpg)
/nginx/o/2012/11/02/1408166t1h539a.jpg)
Kunstnik Taaniel Raudsepp kirjutas, et avalikes näitusemajades näidatavad tööd on kunstnikelt süsteemselt kaaperdatud. «Seejuures ei anna sellest enamasti endale aru ei kunstnikud ega kunstifunktsionäärid, kuna «kogu aeg» on ju nii olnud ja «raha ei ole». Küll aga on loomulik, et ühe näituse loomise juures saab tasustatud nii tehniline personal, kuraator(id) kui koristaja.»
Taaniel Raudsepp väitis, et üheski teises sotsiaalses sektoris ei kohta sellist jaotusmehhanismide ebavõrdsust kui kunstis. Raudsepp kõnetab ka mind, kuraatorit. Taaniel, kes esindab ideele toetuvat, muuseumi formaadile vastavat kunsti, pole oma probleemiga üksi. Kommertsedu saavutamise ideoloogia on nurka surunud ka Eesti siseturule suunatud kunsti. Kunstniku reguleerimatu tööelu toob loojale kaasa maksimaalse ebakindluse. Kes peaks peatama sotsiaalse ebaõigluse mõttetu taastootmine? Ikka riik, kelle antavad kolme- kuni viieaastased loomingulised stipendiumid tagaksid Eesti osavõtu globaalsest kunstimaailmast. See kindlasti ei tapaks meie vaest, kuid eeskujulikku, tasakaalus eelarvega riiki.