/nginx/o/2019/07/21/12391572t1h1e8c.jpg)
/nginx/o/2012/11/19/1441722t1hd385.jpg)
Pärast kaubalaeva Arctic Sea ühe hõivaja, Eesti elaniku Igor Borissovi eksklusiivintervjuud (Den za Dnjom ja Postimees, 5.10) vaatame üle teiste kohtualuste ütlused. Suur osa sellest ilmub esimest korda ajakirjanduses.
Arctic Sea: vastuolulised tunnistused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtuprotsessid Dmitri Savini juhitud kaaperdajate üle olid avalikud. Ainuke, kelle üle mõisteti kohut kinniste uste taga, oli Savini klassivend, Läti elanikust ettevõtja Sergei Demtšenko, kes ise kaaperdamises otseselt ei osalenud.
Demtšenko ei osalenud ka teiste piraatide kohtuprotsessil. Seda seletati lihtsalt: inimene, kes mõisteti süüdi aktiivse osaluse eest operatsiooni ettevalmistamisel, aga sai selle eest kõigest kolm aastat, pelgab oma lähedaste elu ja tervise pärast.
Kartuse põhjuseks oli asjaolu, et avalikuks tuli Demtšenko kohtumine FSB töötajatega 13. augustil 2009 Moskvas, see on ajal, kui Arctic Sea ei olnud veel vabastatud (laev oli kaaperdajate valduses 24. juulist 17. augustini 2009).
Alustame aga Savinist. Ta nimetas kuriteo tellijaks Eerik-Niiles Krossi, kel olevat tekkinud rahalised raskused, mis viis ta mõttele kaaperdada laev Atlandi ookeanil. Kuid pärast kogutud rühma liikmete võimete ja oskuste kontrolli ning isiklikku kokkupuutumist Atlandi ookeaniga jõudis Savin järeldusele, et sellega nad toime ei tule.
Siis olevat Kross Savini sõnul suurendanud makstava summa 100 000 eurolt 200 000 eurole ja teinud ettepaneku viia operatsioon läbi rahulikumal Läänemerel.
Andmed ja passid
Savin rääkis, et võttis omal algatusel rühma ainult ühe inimese. Ülejäänute andmed andis Savini sõnul talle Kross. Sealjuures mitte ainult iseloomustused ja füüsilised parameetrid, vaid isegi passid. Pakutud kandidaatide seast praakis Savin oma sõnul kohe välja kõik, kel vanust üle 42 eluaasta. Tegelikult oli näiteks Borissov 45-aastane. Viimane kinnitas ka uurijatele, et tema luges rühma kogumisest kuulutustetulbalt, andes teada ka tulba asukoha. Ent uurimismaterjalis esineb just lugu passidega.
Savini sõnul alustas rühm 2009. aasta kevadel nõndanimetatud praktilist ja teoreetilist ettevalmistust. Savini väitel sooritati praktilised harjutused Männiku polügoonil. Borissov kinnitab aga, et tegelik koht asus sellest hoopis mõne kilomeetri kaugusel. Ta näitas uurijatele seda kohta kaardil, aga tema sõnu arvesse ei võetud.
Savin väitis, et praktilisi ja teoreetilisi õppusi korraldas tema sõber Demtšenko, ent Borissovi sõnul nägi ta Demtšenkot Eestis ainult kahel korral: esimest korda Männiku kandis, kus ta näitas ette mitu harjutust, mida ükski rühma liige ei suutnud järele teha, ja teist korda teooriaõppusel, kus Demtšenko lihtsalt kohal viibis.
Savin tunnistas: «Me osalesime Eerikuga mitmes projektis ja olime ühe ja sama firma aktsionärid. Mõne projekti puhul kasutati mu abikaasa firmat. See on registreeritud Briti Neitsisaartel /.../, selle firma kaudu toimus teiste projektide rahastamine koos Eerik Krossiga.» Savini ja Krossi suure sõpruse lugu on üldse salapärane. Savini sõnul istusid nad ühes ja samas kabinetis teineteisest poolteise meetri kaugusel. Nad kohtusid pidevalt lõbustusasutustes, käisid koos peredega restoranis. Savin olevat viibinud Krossi autos ja vanalinnas asuvas korteriski. Ometi ei suuda ta kirjeldada Krossi masina ega korteri sisemust, ei mäleta tema abikaasa nime, kuigi olevat teda lausa äriasjades aidanud.