Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/02/1408166t1h539a.jpg)
/nginx/o/2012/11/02/1408166t1h539a.jpg)
Lugesin Sirpi, et näha, kuidas kõrvalvoolumeedias räägitakse olukorrast riigis, ja võtaksin loetu kokku kahe kriitilise autoripositsiooni näitel. Marju Lauristin tunneb ärevust valitsuse uue teaduspoliitika pärast, mis loodusteaduste eelisarenduse egiidi all lõpetab või minimaliseerib tülikate sotsiaalteaduste ja kultuuri uurijate-kriitikute töörühmade rahastamise. Rahulolematud on ka esteedid, kes otsivad Sirbis kaitset jõhkralt jõulise, minevikuta kaasaja kunsti eest.
Macho’likust tehnokraatiast kantud teaduse visioonid ja konservatiivide rahulolematus kultuuriga, mis radikaalselt vastandub minevikule, tulevad, oh jumal küll, kuidagi tuttavad. Lugege 1970.–1980. aastate Sirpi ja Vasarat. Sealt sotsioloogide mõtteid küll palju ei leia, sest teadusharu kui võimudele ebameeldivat tõtt väljastav institutsioon oli poolpõrandaalune.
Kriitikanooli kaasaegse kunsti inimvaenulikkuse pihta leiate sealt ometi, sest antimodernism oli nõukogude kunstipoliitika põhilisemaid doktriine. Sirbis ei kirjutata loomingulise isiksuse igakülgse arendamise vajadusest või harmoonilise isiku kujundamisest, mida armastas korrata Sirp ja Vasar. Igavale võrdsusele on tehtud lõpp, uus neoliberaalne kultuuripoliitika ehitab kultuuriruumi maksujõulise publiku, tunnustatud brändi, metseeni ja kollektsionääri ideaalkujutise ümber.
Samuti tasulise hariduse ja teiste raha eest mõõdetavate väärtuste ümber. Isiksuse arengut mõtestab käitumisoskus töökohal, mis õpetab meeldima. (Loen vahel puhtast masohhismist moodsaid käitumisõpetuste kogumikke ja olen põrmustatud nõudmiste hulgast, mida tööandja vaesele töötajale esitada tahab.)