/nginx/o/2010/05/13/367310t1h93dd.jpg)
Eesti põhiseaduse 28. paragrahv ütleb väga ilusti: lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Niisugune üllas lause lausa kutsub seda erilist hoolt ka igapäevaselt tundma ja tunnetama. Paraku on argielus tegemist selge pettusega, üksnes lahja sõnamulinaga.
Räägime seekord puuetega inimestest, eelkõige vanemaealistest. Mina ütleksin vaimse või füüsilise puudega inimese kohta selges eesti keeles «sant» või siis «invaliid», nagu pakub «Võõrsõnastik», isegi «puuekas» sobiks, aga targemad pead on asja ammu selgeks vaielnud ja nii on kohmakas termin seadustesse sisse jooksnud. Tavakeelepruugis tekitab see vahel naljakusi. Näiteks küsib üks sõber teiselt, palju too ka penssi saab. «No kolmsada tuleb ära ja puude eest saan ka natuke lisa,» vastab see. «Puude eest?» imestab küsija. «Mis sa nende puudega teed, ostad või müüd?»