Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/02/1408166t1h539a.jpg)
/nginx/o/2012/11/02/1408166t1h539a.jpg)
Kultuuriuurimustes on saanud tavaks võtta ülikriitiline hoiak selliste nõukogude aja kultuuri valmistamise viiside suhtes, mis kopeerisid lääne eeskujusid. Moenäitust Kumus ette valmistades kerkis seetõttu mitmeid hinnangulisi küsimusi.
Kas Nõukogude Liidus / ENSVs oli üldse moodi, kuidas suhtuda moekunstnike töömeetodisse, mis lähtus lääne moe kopeerimisest? Kopeerimine andis meile läänest vale pildi, õppisime imetlema seda, mida tulnuks kriitiliselt vaadelda jne.
Moe poststrukturalistlik uurimissuund võttis kasutusele nimetuse «nõukogude stiil», et kontseptuaalselt eristada nõukogude moodi lääne moest ja analüüsida sotsialistliku ühiskonna väärtussüsteemi ja ideoloogiliste taotluste kajastumist moes. Tegemist on kriitilise diskursusega, mis seab nõukogude moe olemasolu kahtluse alla ja lähtub väitest, et mood oma loovas tähenduses eksisteeris üksnes läänes.
Vene kaasaegsed moeteoreetikud võtavad pehmema seisukoha ja vaidlustavad «nõukogude stiili» kontseptsiooni põhjal loodud teoreetilisi üldistusi. Olga Gurova väidab, et paremat osa nõukogude moest on võimalik võrrelda lääne moega, mööndusega, et nõukogude moodi iseloomustab teatud eripära, millest olulisemad seostuvad riigi poliitilise süsteemiga. Eriti saab nahutada «sotsialistlik hea maitse», mis orienteerus väikekodanlikule maailmale.