Mitme näoga Mamedovi aeg vaksalis

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vilja Kohlerreporter

7. november 2012, 00:00

Reisijateveoga tegelenud Tartu vaksal töötas nõukogude ajal ööpäev ringi, neljas vahetuses oli seal ametis oma 60 inimest: vaksali korraldajad, piletilaekurid, pagasiosakonna töötajad, koristajad ja ka ahjukütja. Nüüd töötab vaksali infopunktis-kioskis kaks inimest, hoonet koristab koristusfirma. Söögikohta seal pole. Foto: Kristjan Teedema

Tartu vaksali Liipriks kutsutud restorani, õudset kemmergut ja pikki kassajärjekordi mäletavad paljud. Kuid lihtsad rongisõitjad ei tea midagi kodanik Mamedovist, sipelgapiiritusest, pulpast ega kodeeritud telegrammidest.

Neid asju ja aegu mäletavad hästi Tartu viimane vaksaliülem Evi Miller ja vaksalis mitmeid ameteid pidanud Rein Parts. Nüüd meenutavad nad kõike vaikses ilusas vaksalihoones hea meelega.

«Vene ajal käis siin elu päeval ja öösel,» ütleb Evi Miller, kes pani oma tumesinise mundri kappi 2011. aastal. Raudteel liikus vene ajal ikka igasugust rahvast, lisab Rein Parts. No näiteks oli kord nädalas öösel Tallinna-Pihkva reisirongi koosseisus tapivagun. «See oli tavaline reisirongivagun, ainult osa aknaid oli kinni pandud ja osa trellitatud,» kirjeldab Parts.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles