Kunstikriitik Anders Härm kirjutab, et mitte ühegi teise kultuuriliigi kogemine ei ole viimase sadakonna aasta jooksul muutunud niivõrd drastiliselt kui kunsti kogemine. Kui aga mingi asi ei vasta inimeste ettekujutusele, ajabki see neid vihale.
Anders Härm: kaasaegse kunsti sasipundar ehk eelarvamused vaataja peas
Viimasel ajal meedias alanud arutelu kaasaegse kunsti üle on ühtepidi tervitatav. Tore, et sellest on taas saanud teema, millest meedias rääkida. Teisalt on see tekitanud suure probleemide, küsimuste ja emotsioonide puntra, mille sees on nii adekvaatseid kui ka ebaadekvaatseid mõttekäike, kuid mida on ühekorraga ühes ajaleheartiklis väga keeruline lahti harutada. Aga teeks siinkohal siiski katse ühte-teist sellest avada.
Kõige huvitavama ja polemiseerimisväärse mõttekäigu esitab kahtlemata Marek Tamm oma artiklis «Kaasaegse Kunsti paradoksid» (PM AK, 23.09). Andres Maimik esitab vägeva traktaadi radikaalse kunsti kaitseks («Mida keegi tänapäeval kunstiks peab?» – EPL, 8.10). Mikk Salu artikli «Purkisittujate tulevik» (PM AK, 13.10) puhul tahaks aga tsiteerida kunstnik Kai Kaljo väga tabavat kommentaari Facebookis: ««Kunstiteadlane» Mikk Salu on küll pealtnäha ilus inimene, äkki on ta siis kunst?»