Brigaadikindral Riho Terras: NATO on Afganistanis ka 2015. aastal

Mis mulje teile viimasest visiidist jäi?

See on iga kord erinev ja iga kord on natuke näha ka arenguid ja progressi. Jälle kord on Afganistani kaitsevägi paremini valmis oma ülesannet täitma, nende oskused on paranenud ja nad on valmis võtma rohkem initsiatiivi.

Teisalt pole lahkumismeeleolu, mis on Euroopas selgelt tunnetatav, Afganistanis küll tunda.

Kohtusite ka liitlaste väejuhtidega, kuidas nemad olukorda hindavad?

Nagu alati, rääkisid nad ülivõrdes Eesti sõduritest, sest meie sõdurid on end näidanud väga heast küljest.

Praegu on väga hästi ära kasutatud ka meie soomukid – need lisavad olulist võimekust brittide väekoondisele, sest neil endil pole selliseid soomukeid, mis ka teedelt väljas ja soomuskaitsega manööverdaksid. Seda oli samuti tunda, et brittide arvates on meid seal hädasti appi tarvis.  

Afganistani kaitseväe juhataja kindral Karimi kiitis samuti meie sõdurite panust ja lubas neid isegi vaatama minna.

Milline on teie arvamus, mis saab Afganistanist pärast 2014. aastat? Kas meie sõdurid jäävad tööta?

Sõdurid ei jää kunagi tööta, sest kaitseväel on piisavalt täita ka rahuaegseid ülesandeid.

Aga pärast 2014. aastat on NATO endiselt Afganistanis ning – kui selline poliitiline otsus tehakse – seal on endiselt ka eestlased, kuigi oluliselt väiksema üksusega. Ja siis kindlasti mitte enam lahingurollis, vaid välja õpetamas, koolitamas, toetamas Afganistani armee tegevust.

Ma arvan, et afgaanid on 2014. aastaks valmis sõjapidamise enda peale võtma, sest oodata, et seal siis enam ühtegi pauku ei tehta, pole ka põhjust. Aga lootus ja minu kindel veendumus on, et afgaanid suudavad sealset olukorda kontrollida.

Lisaks on rahvusvaheline üldsus kokku leppinud Afganistani riigi finantseerimises, aga oluline on see, et 2014. aastal toimuvad valimised tagaksid selle, et valitsus, ükskõik, milline see valitakse, oleks legitiimne ja rahva poolt keskvalitsusena aktsepteeritud.

Ilmselt tuleb rahvusvahelisel üldsusel veel aastaid Afganistani toetada. Tähtis on ju see, et kui mingil põhjusel peaks juhtuma, et Afganistani territooriumile tekivad jälle rahvusvahelise terrorismi rakukesed või kui Al-Qaeda suudab seal jälle oma kanda kinnitada, siis on NATO kindlasti valmis sõjaliselt sekkuma. Ent praegu pole põhjust seda arutada.

Eesti on kaotanud Afganistanis üheksa sõdurit, vigastada on saanud 134 sõdurit, neist 33 raskelt. Sõjas osalemine toob kaasa ohvreid, ent kuivõrd on Eesti sotsiaalsüsteem valmis vigastatud sõjameeste eest hoolitsema?

Viimastel aastatel on väga paljud vigastatud sõjameeste tagatised läbinud seadusandluse kadalipu ja ma võin öelda, et nende heaks tehakse Eestis sama palju või isegi rohkem kui teistes riikides.

Aga veel tähtsam on see, et see vigastatud sõjamehe või veterani roll tuleb ühiskonnas teadvustada. Meil on olnud üle poole sajandi okupatsiooni, kuid enne II maailmasõda toimis vigastatud sõjameeste ühing ja veteranid olid ühiskonnas lugupeetud inimesed.

Praegu tajun ma aasta-aastalt aina rohkem, et ühiskond toetab Eesti sõdureid, kuid seda võiks alati rohkem olla.

Eriti Ühendkuningriigis liikudes on väga sageli näha «help for heroes»-kampaaniaid ja programme, kus inimesed panustavad reaalselt rahaga ning paljud rehabilitatsioonikeskusedki on ehitatud annetuste toel. Kindlasti on Eesti sõduri toetamisel oluline roll ka vabaühendustel.

Ma arvan, et üks probleem meie ühiskonnas on see, et okupatsiooniaastail oli kasutusel selline sõna nagu «invaliid» ja puudega inimesi hoiti avalikkuse silma alt eemal, nad olid nagu midagi, mida ühiskonna osana ei aktsepteeritud. Ja mõnikord tundub mulle, et see suhtumine on ikka veel väga juurdunud, kasvõi teedeehituses ja tänavakivide paigaldamises: selle peale ei mõelda, et seal liiguvad ka vigastatud veteranid ja puudega inimesed. Ent võib-olla saabki sõdurite kaudu ka puudega inimeste osa ühiskonnas paremini teadvustada.

Teine asi on see, et sõdureid on ikka rohkem toetatud. Eks inimesed, eriti lapsed, vaatavad uudishimust muidugi järele, samas olen rääkinud meie vigastatud sõduritega ja nemad ütlevad, et otseselt halvustavat suhtumist pole nad kogenud.

Meil on raskelt vigastada saanud sõjameeste osas väga hea koostöö Ida-Tallinna keskhaiglaga ja USA toetab sinna proteesikabineti loomist. Praegu peame brittidega läbirääkimisi, kuidas saaksime välja kujundada koostöö teiste spetsialistidega, et tekitada Eestisse võimekus, et kõik proteesiga inimesed, mitte ainult sõjamehed, saaksid kaasaegset abi. Aga see saab muidugi toimuda sotsiaalministeeriumi, mitte kaitseväe juhtimisel. Omavahel ühiste kokkupuutekohtade otsimine praegu käib.

Ja kuidas see edeneb?

Eks kõik saavad aru, et seda on tarvis, kuid raha on peamine koht, mis läbi rääkimist vajab.