Nägemispuudega noormees õpib usinalt tavakoolis

On tavaline koolipäeva hommik. Vanalinna Hariduskolleegiumi poole suundub palju noori, teiste seas ka 17-aastane Jakob Rosin. Tal on kaasasündinud nägemispuue, kuid ta on väga hea orienteerumistunnetusega ning tee kooli on talle ammu tuttav.

Jakob on samas koolis tavaklassis õppinud alates 1. klassist (enne kooli käis ta vaegnägijatele mõeldud lasteaia erirühmas, kus õppis selgeks punktkirja) ja seda tavaprogrammi alusel. Ühes käes valge kepp, teises punktkirjamasina kohver, õlal arvutikott ja tihtipeale kaenlas veel ka mõni õpik – niimoodi võib Jakobit koolis ringi liikumas näha. Varem kandis ta õlgadel kokku 7-8 kilogrammi õppetarbeid, koolikoti lukudki ei mahtunud toona kinni, sest erinevate ainete jaoks oli vaja kaasas kanda mitmeid köiteid punktkirja õpikuid. Nüüd on aga mitmete ainete puhul saadaval ka elektroonsed õppematerjalid, mis teevad Jakobi elu mõnevõrra lihtsamaks.

Jakobi kohta öeldakse, et ta on erivajadustega õpilane tavaklassis. «Meil kõikidel on erinevad eri vajadused – nii lastel kui õpetajatel. Mõni ei suuda end pidurdada, mõni on laisk ja lohakas, mõni ei kuule, mõni ei näe,» ütleb Vanalinna Hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen.  «Me ei saa lähtuda sellest, et elus on ainult üks standard, millele õpilane peab vastama. Elus on erinevad inimesed, kes saavad üksteist aidata vastavalt oma tugevatele külgedele - see on oluline asi, mida peab maast madalast õppima,» lisab ta.

Kui küsida, mis on erivajadustega laste kaasamisel tavaklassi kõige keerulisem, jääb direktor mõneks ajaks mõttesse. «Tingimus on see, et kõik peab olema võimalik. Peab olema võimalik laste probleemidega tegeleda,» toob Nigesen esile tugiteenistuse olulisuse.

Tema sõnul ei saa kunagi teha nii, et pannakse erivajadusega laps tavaklassi ja siis vaadatakse, mis edasi saab. «Peab tekkima valmisolek. Nagu väikeste laste puhul – alguses ta hoiab emast kinni, aga mingi hetk ta iseseisvub ja tahab hakata järgmist sammu astuma. Sellele tuleb siis vastu tulla,» rõhutas Nigesen paindlikkuse ja individuaalse lähenemise olulisust.

Koostöös Tallinna Heleni kooliga (seal õpivad kuulmispuudega ja nägemispuudega ning liitmeelepuudega lapsed) on korraldatud koolitusi pimedaid lapsi õpetavatele õpetajatele ja abiõpetajatele, kuid kahjuks ei ole kõik õpetajad koolitust läbinud.

Jakobi abiõpetaja Merike Kaljujärv ütleb, et õpetajaid tuleb teatud aja tagant uuesti koolitada. «See on nagu esmaabi andmine – läbid koolituse ja sulle tundub, et tead kõike. Läheb natuke aega mööda ja see teadmine hakkab tasapisi hääbuma. Nii tulebki jälle koolitus läbida ja kõik tuleb meelde,» märkis Kaljujärv.

Abiõpetaja on koostanud ka kaks meelespea-lehte, kus on nii õpilaste kui õpetajate jaoks kirjas põhipunktid, kuidas töötada pimeda õpilasega. Näiteks tuletatakse meelde, et tahvlile kirjutades tuleb rääkida, mida kirjutad. Samuti tuleb meeles pidada, et üks tavaõpik punktkirja ümberpandult moodustab kuni 12 köidet (olenevalt ainest), mistõttu on oluline pimedale varakult teatada, millist peatükki järgmises tunnis käsitleda kavatsetakse.

Erivajadustega laste kaasamine tavaklassidesse eeldab süsteemset jälgimist – ükski oluline muutus ei tohi jääda kahe silma vahele. Praegu on koolis 3,5 psühholoogi ametikohta ja 0,5 sotsiaaltöötaja ametikohta. Pimedaid lapsi õpib Vanalinna hariduskolleegiumis neli ja nad kõik omandavad teadmisi tavaklassides. Neil on ka abiõpetajad. Jakob enam kõikides tundides abiõpetajat ei vaja ning seetõttu on tema abiõpetaja koormus 0,5 kohta.

Tehnoloogiata ei saa

Kõige enam on Jakobil abiõpetajat vaja reaalainete tundides, kus tuleb tihti töötada erinevate jooniste ja skeemidega, mida õpetaja tahvlile kirjutab. Õpetaja peab seejuures jälgima, et ta selgitaks vajadusel asju lähemalt otse Jakobile, mitte abiõpetajale ning et kasutatavad väljendid oleksid pimedale arusaadavad (ebapiisavad on väljendid «nüüd võtan siit tulbast ja panen sinna tulpa», «vektor on suunaga sinnapoole» jne).

Olles koos Jakobiga tema tundides kaasas käinud, peab ütlema, et abiõpetaja puhul peab üks olulisemaid tingimusi olema loovus. Füüsikatunnis võttis õpetaja korraks teemaks pendli kasutamise, mispeale haaras abiõpetaja kätte pastapliiatsi ja imiteeris sellega pendli liikumist vasakule-paremale. Matemaatikatunnis vektoritest ülevaate andmiseks kasutas abiõpetaja aga tikuvõileiva tikke.

Jakob peab lisaks loovale meelele olema ka osav mitme asja korraga tegemises. Tunnis kuulab ta ühe kõrvaga õpetajat, teises kõrvas on tal kõrvaklapp, kust tuleb vahepeal kuulata, kuhu maale ta oma konspekti kirjutamisega jäi. «Ja kõrvale on vaja ju Facebookis ja MSNis olla,» täiendab Jakob. «See, kuidas kõik need erinevad tegevused ajus kokku saavad, on minu meelest fenomen,» lisab abiõpetaja Merike Kaljujärv.

Materjali omandamisel tavaprogrammi alusel on Jakobi jaoks väga olulised erinevad tehnoloogilised vahendid, ilma milleta on tal raske õppimist ette kujutada. Enamikes koolitundides on Jakobi olulisemateks abivahenditeks sülearvuti kõrvaklapi ja punktkirjakuvariga. Arvutis Jakob konspekteerib, täidab töövihikut ning kasutab e-õpikut. Kõrvaklappidest saab Jakob tagasisidet sisestatud teksti kohta. Oluliseks abivahendiks on kaasaskantav kaameraga skänner koos tarkvaraga Open Book Pluss. Tekstide skaneerimiseks tuleb trükitekst asetada skanneri alla. Pärast tühiku vajutamist alustab programm vaikselt ja kiiresti teksti tuvastamist ning seejärel loetakse tekst ette, sealjuures saab teksti lugemise kiirust reguleerida. 

Matemaatikatunnis kasutab Jakob punktkirjamasinat, sest Eestis pole veel välja töötatud elektroonilist punktkirja versiooni kõikidele matemaatilistele sümbolitele. Lisaks kasutab ta igapäevaselt kõneväljundiga taskuarvutit, mis täidab kõiki põhilisi matemaatilisi funktsioone, ning salvestuste tegemiseks digitaaldiktofoni.

Miks just tavaklassis?

Jakobi jaoks on oluline õppida just tavaklassis – see annab võimaluse suhelda endavanuste tavaliste noortega ja nendega ka kooliväliselt koos midagi ette võtta. «Minu meelest on see integratsioon tavaühiskonnaga – saad suhelda tavaliste inimestega, kellega sa tulevikus pead niikuinii suhtlema hakkama. Kui sa käid erikoolis, siis kõik inimesed on seal ikka mingil määral teistsugused, neil on ka teistsugused vajadused. Kui sa nüüd erikoolist satuksid keskkonda, kus sa pead täiesti üksi hakkama saama, siis see on paratamatult väga suur muutus.»

Sulandumine n-ö tavaliste noorte sekka sõltub paljus klassikaaslastest, kuid mõistagi ka Jakobist endast. «Hommikul pärast riiete garderoobi viimist sean sammud klassiruumi poole. Klassi ees mõtlen endamisi kuulatades, et kas keegi on siin või mitte. Üks suurimaid probleeme ongi kohati see, et pead suuresti lootma sellele, et keegi sinuga ise rääkima tuleks. Inimesed kas räägivad omavahel juttu, mil ei taha ju vahele segama minna, või on vait ja siis «ei ole neid ju olemas»,» kirjutab Jakob oma koolipäevast. Oma loomuselt on Jakob õnneks pigem avatud ning nagu abiõpetaja ütleb – on ta ka teerajaja teistele pimedatele, kes sama kooli nooremates klassides õpivad.

Jakob on mitmekülgne noormees ning teeb hobide poolest silmad ette nii mõnelegi n-ö tavalisele noorele. Näiteks võtab noormees erinevatele üritustele kaasa oma diktofoni ja salvestab toimuvat samamoodi nagu teised pildistavad. Samuti tegeleb ta kuuldemängude loomise, klaveri õppimise ja klaveril esinemise ning ujumisega. Tuleviku jaoks on Jakobil mitmeid plaane, mis aja jooksul muutuma kipuvad. Praegu mängib ta mõttega pärast keskkooli ajakirjandust õppima minna.