Tšilliga Treppojalt

Mina, kes ma krehvtist tšillit väga ei armasta, ootasin suu ja kõhu väreledes, kuidas Treppoja Sahvri oranži kaanemütsikesega purgimaiused – nii nimetab pererahvas oma n-ö soolaseid moose – mu  maitsenäsad tuliseks kütavad. Aga võta näpust.

Jah, tšillit või mädarõigast mõõdab pere peakokk, loova toiduloomuga Tõnis Tammer, enamikku moosikeedustesse küll. Seda aga just nii palju, kui eestlase valulävi lubab. On üksnes kaks erandit, mis võivad nii mõnelgi pisaravoolu vallandada: terav tšillimaius ja mädarõika äkine.

Tõsi, ka siinmail on inimeste maitsemeel väga erinev, täheldab mees. Näiteks laatadel üle Eesti, kus nad lõppenud suvel purgimaiuseid pakkusid, oli arvamusi seinast seina: «Terava tšillimaiuse kohta on öeldud, et no mis pläga te siin müüte, üldse pole terav! Teine jällegi ehmatab, et oih, kui vürtsikas,» täheldab mees.

Terav maitse hinnas
Ja eks ta moosi maitsestab ikka seesuguseks, et endale meeldiks. See pole sugugi lihtne: näiteks sibulamoosi katsetas ta enne kolm pajatäit, kui õige maitse kätte sai. Kohe-kohe algavad köögiseansid pohla ja tšilli kokku klapitamiseks.

Mädarõigas on tegelikult vaat et teravam ja ägedamgi kui tšilli, lisab Age Viimsalu, kes tituleerib end pere abikokaks ja osaleb põhiliselt viljade puhastamises, purustamises ja purgistamises, jättes maitsete timmimise meeleldi mehe tööks.

Ta kirjeldab naeruselt, kuidas mädarõigas sibulast kordi hullemini silmad vett jooksma paneb ja hingamise kinni lööb, nii et juurikat hakkides tuleb prillid ja suumask ette panna. Seda siiski mitte Treppojal, vaid ametliku lubakirjaga linnaköögis, kus müügiks mõeldud mooside tarvis huugab 20-liitrine pada.

Kangusest hoolimata on aga just need kaks moosi, vana retsepti järgi sündinud äkine ja paari India reisidest ainest saanud tšillimaius seni sahvri suured müügihitid – head kas või liha kõrvale.

Koduse moosi harjumus
«Just sain naabritädilt viimase tänavuse pundi rabarberit. Rabarberi-tšilli segu, muide, on hinnas Juustukuningate poes. Ja grill-lihaga super!» kiidab Tõnis Tammer suvemaja õuel, kus endisest omanikust jäid alles mõned tikri- ja sõstrapõõsad ning õunapuud.

Ka vana kasvuhoone, kus nüüd tomatit, kurki, paprikat, rohelist salatit ja ürte kasvatatakse. Sel suvel olid esimest korda kodupeenral ka maasikad, porgandid, herned, oad.

Eks aiast lähe üht-teist enda tarbeks ka purki, sest kõvad hoidisetegijad on mõlemad olnud enne sahvrifirma aegugi. Alates sellest, kuidas ühes sõpradega igal aastal sadu kilosid õunu mahlaks pressitakse – läinud aastal tehti õunamahla 370 liitrit – kuni vürtsikate purgisalatite ja tikri-banaani keedisteni. Isegi õunaveini on enda lõbuks Treppoja veinimõisa sildiga pudelitesse villitud.

Moosidest süüakse peres kõige rohkem õunamoosi, läinud aastal avastati aga lehterkukeseened, mis kuivatatult-jahvatatult roogadele, ka võileivale pudistades ahvatlevat aroomi ja maitset lisavad. 
Nii ongi väike pereettevõte, mille äriplaan nägi alguses ette üksnes kudumist ja sai kõrvalharuks hoidised, asja loogiline jätk. Kuigi sunnitud, sest tõukeks sai hoopis mehe koondamine autofirmast ja töötuks jäämine.

Naine, kes töötab turunduse alal ja on praegu lastega kodus, tunnistab, et ega ükski söögikord ei möödu tal ilma mõne hoidiseta, olgu see keldririiulilt või Treppoja Sahvri varudest. «Harjumus,» ütleb Age Viimsalu, kui esimese kodugurmeeliku söögikäigu, krõbesaiad kitsejuustuviilakad.

Ahjulõhe apelsini-tšillimaiusega