Ühelt poolt tunneb Cameron jätkuvat valijate survet suhe üles öelda ja juba ammu kapist välja otsitud kohvrid pakkida, seda enam, et varem kindlana tundunud peaministritooli taha on kerkimas karismaatilise Londoni linnapea, samuti peaministri kohta jahtiva Boris Johnsoni jokkerlik vari, kes, kujundlikult kõneledes, ei jäta kordagi kasutamata võimalust Cameroni toolile knopkasid panna.
Teiselt poolt teab Cameron hästi, et radikaalsed sammud ELiga suhte lõpetamise suunas tähendaks Inglismaa majanduslikele ja poliitilistele huvidele närtsitavat külmalainet. Lõviosa kauba- ja tööjõuvahetusest toimub Euroopa riikidega, ja selle all ei tule silmas pidada üksnes Poola torumehi ning Prantsuse kokkasid, kellest loobumine Euroopa vaba tööjõu liikumise suhtes skeptilistele tooridele toetajate hääli juurde tooks. Ehkki Inglismaa panustab rahaliselt ELi enam, kui sealt tagasi saab, on suhted – nii poliitilised kui majanduslikud – rahavaesel ajal kõva valuuta. Küsimust, kellele jäävad lahutuse korral sõbrad, isegi ei saa tekkida.
/nginx/o/2016/04/07/5239797t1h8f5c.jpg)
/nginx/o/2011/01/21/502184t1h476d.jpg)