Invaliidiks pekstud naine sai kohtult abi

«Vaadake tänaval ringi, vaadake inimesi bussides või trammides. Ma väidan, et Eestis on terve rida neid, kellest keegi ei hooli ja kellega keegi tegeleda ei taha,» räägib kohtunik Andrus Miilaste selge ja kõlava häälega ning jätkab siis veel tugevamalt «Või vaadake lapsi, kes koolis ei käi. Ma väidan, et ka need lapsed on tegelikult hooletusse jäetud.»

Miilaste rõhuasetus ei ole antud juhul asjade juriidiline raam. Pigem vastupidi, Eesti seadused kui ehk ka ei paku täielikku kaitset, annavad siiski piisava õigusliku aluse, et hättajäänud inimestest ei tohiks mööda vaadata. Pigem on vastupidi, et inimesed – vaimuhaiged, dementsuse all kannatavad vanainimesed, hulkuvad lapsed, parmud, kodutud – ei saa abi, sest neist vaadatakse mööda isegi siis kui juriidliselt peaks midagi ette võtma.

Mõni nädal tagasi ilmus Postimehes artikkel pealkirjaga «Seitse kuud terrorit kõigi silme all» (Postimees, 28.09), mis rääkis ühest Julia-nimelisest naisest, kelle mees ta invaliidiks peksis, kes liikus mitme kuu jooksul ühest haiglast teise, vegeteeris ühes Mustamäe korteris, kes puutus kokku nii meedikute, politseinike kui sotsiaaltöötajatega, lõpuks elas naine autos, kust ta selle aasta juulis lõpuks leiti ja päästeti.

Artikli üheks tulemiks oli just see, et mõni päev pärast ilmumist helistas kohtunik Miilaste toimetusse, uuris välja naise täisnime (Julia ei ole tema päris nimi) ning algatas naise suhtes eestkostemenetluse.

«Ma olen ka varem niimoodi käitunud,» selgitab Miilasete «Mõni aasta tagasi nägin «Võsareporteri» saates ühte ilmselgelt endaga mittehakkamma saavat vanainimest, otsisin ka tema andmed välja ja alustasin eestkostemenetlust. Vald ei olnud seda ise teinud, põhjendasid seda mingi absurdsusega, et naisel pole passi.»